Hitman: Blood Money – perfektne palgamõrvasimulaator?

Nagu Contractsi artiklis mainitud sai, pidi Hitman algselt triloogia olema, kuid kuna plaan osutus keerukaks, lasti too teos välja, et finaali ootamine talutavaks teha. Neljas osa, alapealkirjaga Blood Money, jõudis poelettidele aastal 2006. Kuigi eelmine peatükk jäi paljudel mängijatel märkamata, suutis uus üllitis tabada sarnast edu kui Hitman 2: Silent Assassin. Seda suuresti tänu asjaolule, et teos oli mängitav kahe generatsiooni konsoolidel: PlayStation 2, Xbox, Xbox 360 ja PC. Tehti isegi mobiilimäng… tükk aega hiljem.

Kuna eesmärgiks oli luua viimane osa (IO ise arvas, et inimestel oleks 47 seikadest juba kolmandaks peatükiks villand), taheti demonstreerida, mida kõike oli stuudio viimase kuue aasta jooksul õppinud. Tulemuseks on mäng, mida paljud fännid isegi tänapäevani peavad mitte kõigest parimaks Hitmaniks, aga üheks kõikide aegade tippteoseks. Enda jaoks oli Blood Money viimane episood, mille täies mahus läbisin, ning mida olen pidanud ka üheks isiklikuks lemmikuks. Kas see on aga ajahambale vastu pidanud või tuleb siit Hitman 2… 2?

Kuna IO on võtnud ülesandeks Blood Moneys kõik oma ideed perfektseks lihvida, on pea igas teose aspektis näha, kuidas eelmistest peatükkidest laenatud elemendid nüüd omavahel kokku segati. Lugu on selle ehedaim näide, olles veidi grandioossem kui sünge Contracts, aga veidi tagasihoidlikum kui Silent Assassin. Teoses on vaheklipid, kuid ainult nendest ei piisa loo arusaamiseks – 47 erinevate missioonide taustalood, loetavad ajalehed ning tegelaste vahelised dialoogid aitavad mängijal jupphaaval kokku panna hiiglasliku vandenõu.

Lugu keskendub üldiselt ajakirjanik Rick Hendersonile, kes intervjueerib endist CIA direktorit Alexander Leland Cayne’i. Mis pidi alguses olema tavapärane artikkel mehe poliitilistest vaadetest muutub millekski enamaks. Cayne hakkab Hendersoniga jagama lugusid erinevatest roimadest, mille taga oli salapärane palgamõrvarist kloon 47. Ta üritab reporterit nende lugudega panna kirjutama kloonimise legaliseerimise vastu, kuna hetkel on sel teemal aset leidmas suur debatt maailma valitsuste seas. Rick loomulikult nõuab asitõendeid, millele Cayne vastab, et ta saab selle peagi – sest mehel õnnestus tappa 47.

Lugu on Blood Moneys üsna minimaalne, kuid kaasahaarav. Tonaalselt on leitud hea segu Codename 47 ja Silent Assassini seikluslikkusest ning Contractsi tõsidusest. Kahe mehe intervjuu käigus tehtud meenutustes näeme, et 47 on taaskord suure vandenõu keskel, kuid ta pole sellega nii emotsionaalselt seotud. Kohati mees isegi ei hooli toimuvast. Ta on kõigest palgamõrvar, kes täidab missiooni (kui ta saab selle eest tasutud). Eelmise osa moraalne hägusus on tagasi, kuna meie protagonist ei võitle õigluse nimel.

Teose esimene missioon tutvustab seda hästi. Sihtmärgiks on mees, kelle lõbustuspargis toimus aastaid tagasi suur õnnetus, mille tulemusena suri 47 palganud kliendi poeg. Pargi omanik suutis vältida karistust tänu oma advokaatidele, mistõttu on tellitud palgamõrv. Mängijale näidatakse sihtmärki ning sellega on ilmselge, et mees pole mingi suur südametu kurjategija, vaid pigem üks üsnagi hale tegelane, kes on elus palju vigu teinud. Kõik ei ole nii must ja valge nagu esimeses kahes peatükis, kus sihtmärk on alati suur pahalane. Samas pole kõik mitte nii sünge kui kolmandas osas. Tonaalselt on tabatud kuldset keskteed.

Teose suurim tõmme on aga selle mängitavus, mis on suudetud perfektseks lihvida. Contracts oli hea, kuid oli just kui õigesti funktsioneeriv versioon Hitman 2-st. Blood Money aga ehitati nullist üles – uus mootor, kontrollskeem ja mängumehaanikad. 47 saab nüüd ronida, peita laipu erinevatesse kastidesse, ennast kappides varjata, käsitsi võidelda ning isegi pantvange võtta. Kükitamine ja hiilimine on kombineeritud ning on kaotatud võimalus nurga tagant piiluda, kuid selle puudumist ei pane tähelegi. Asju saab ka visata, millest kõige olulisemaks on münt, mille abil saab vaenlaste tähelepanu eemale suunata. Missiooni lõpus saab taaskord hinnangu, kuid sellega seondub ka hulk raha, et relvastust parendada.

Tegelase juhitavus on fantastiline ning hiilimine on tehtud tunduvalt kiiremaks. 47 suudab nüüd relvi enda selja taha peita, tänu millele ei pruugi jääda nii kiiresti vahele kui varem. Vastaseid saab taaskord oimetuks lüüa, kuid nüüd nad enam üles ei tõuse, kui neid just ei leita ja äratata. Tehisintellekt on üldiselt palju stabiilsem ja positiivselt realistlikum. Kui mängija leitakse kuskilt alast, kus ta ei tohiks olla, ei hakata teda kohe tulistama, vaid hoiatatakse. See aitab leevendada ohtralt frustratsiooni, mis isegi Contractsis veel alles oli.

Tehisintellektil on võimalik särada suuresti tänu fantastilistele mängukeskkondadele. On loodud parajalt suured tasemed, et pea igaüks leiab mingit sorti võimaluse oma sihtmärgini jõuda. Lisaks sellele on asukohad palju elavamad kui kunagi varem ning täis pisidetaile, millest paljusid märkasin alles nüüd mängu uuesti läbides. Missioonid ise on väga varieeruvad, mis siis et leiavad aset palju vähem eksootilistes paikades. Mõned seeria kõige ikoonilisemad asupaigad on siin, olgu selleks Pariisi ooperimaja, Mardi Gras paraad või põrgu ja taeva temaatikaga pidu.

Lisaks tuttavate mehaanikate rafineerimisele on lisatud ka paar uut elementi. Kui missiooni käigus on jäetud liiga palju asitõendeid ja pealtnägijaid on ohtralt, kasvab mängija kurikuulsus, tänu millele hakkavad tsiviilisikud 47 kergemini ära tundma. Kõike seda kajastatakse kavalalt läbi ajalehtede, mida missioonide vahel lugeda saab. Antud karistuse vältimiseks on vaja koostada kas kivikindlam plaan ning missioon uuesti läbida või maksta inimestele peale, et kurikuulsus alla läheks. Kui kaameralinti jääda, on see kindlasti vaja turvameeste ruumis ära kustutada!

Uus mootor ei toonud kaasa ainult uusi mehaanikaid, vaid ka parendatud graafika. Blood Money näeb oma aja kohta fantastiline välja, olles kõige esimene mäng, milles ma noorena tegelaste riietel kortse nägin. Mõni koht näeb hea valgustuse tõttu isegi tänini pea realistlik välja. Taustaks on ka fenomenaalne heliriba, kus Jesper Kyd on suutnud segada omavahel nii elektroonilise muusika, kui ka orkestripalad. Seda kõike sutsu vähem bombastilise ja dramaatilise tooniga kui Hitman 2, kuid kindlasti eepilisemalt kui vaikne Contracts. Nagu pea kõikides mängu elementides, on ka siin saavutatud täiuslik tasakaal. Blood Money oli ka esimene mäng seerias, mis kasutas ikoonilist „Ave Mariat“ tunnuslauluna.

Ausalt pole mul palju, mida kritiseerida. Eespool mainitud kurikuulsuse mehaanika on sutsu pinnapealne ning missioonijärgsed ajalehed kahjuks ei peegelda toime pandud mõrva väga dünaamiliselt. Viimane missioon on taaskord miski, mis oma idee poolest on väga vinge, kuid praktikas sutsu frustreeriv. PC-versiooni kõrgemad resolutsioonid piiravad mängija vaatevälja, kui just ei kasutata taaskord PCGamingWiki abi. Graafika osas leidub samuti paar anomaaliat, eriti kui kasutada monitori, mis võimaldab mängida kõrgema kaadrisagedusega kui 60. Miskipärast tekivad selle tulemusena paari kohta nähtamatud seinad, mille läbimiseks on vaja monitorisätetes veidi mässata.

Need on aga kõik pisikesed apsakad ühes klassikalises üllitises. Tasub mainida, et Blood Money on minu silmis võrreldav näiteks The Elder Scrolls: Oblivioniga – mäng, mis on iseenesest võimas, kuid millel on osade mehaanikate tõttu ka natukene tahtmatut komöödiat sees. Teoses on võimalik sihtmärgi surma lavastada õnnetuseks, kuid mäng ei defineeri seda väga hästi ning õnnetused ei mõjuta negatiivselt hinnangut. 47 võib terve pataljoni sõdureid trepist alla lükata, kuid ikka saada Silent Assassin hinde, kuna nendel paarikümnel ohvitseril juhtus kõigest õnnetus.

See kõik annab mängule justkui lisadimensiooni ning on muutnud Blood Money üheks mu uueks lemmikteoseks, mille kiirläbimisi vaadata. Osavad mängijad armastavad Blood Moneyt, sest seda on võimalik totaalseks komöödiaks muuta. Nende kätes on mäng hoopis ühest kiilakast mehest, kellel on kõikvõimas münt, mida kõik iga hinna eest tahavad, kuid kelle ümber toimuvad igasugused õnnetused. Viimases missioonis loetakse isegi ratastooli pealtnägijaks ning selle vaigistamiseks on vaja see meelitada treppide peale. Ma ei tee nalja.

Hitman: Blood Money on IO Interactive’i magnum opus. Eelmistest peatükkidest võeti kõik õpitu, et luua üks pea perfektne palgamõrvamissimulaator ja hiilimismäng. Isegi elemendid, mis on ajas edasi liikudes veidi tobedaks muutunud, on lisanud teosele uue dimensiooni, pakkudes uusi viise mängu nautimiseks. Tegemist oli ühe minu kõikide aegade lemmikuga ning nüüd võin julgelt öelda, et see on seda siiani.

Kui Blood Money olnuks seeria finaal, nagu plaaniti, oleks see fantastiline lõpp-punkt. Aga nagu me nüüd teame, ei olnud see viimane kord, kui fännid 47-t nägid.