Leho mängis… aasta alguses taas Euroopa sidescroller’eid

„Leho mängis…“ artiklitesari alustas viis aastat tagasi ja nagu sellest momendist traditsiooniks saamas, mängin aastavahetuse ja uue aasta esimestel nädalatel Euroopa sidescroller‘eid. Lisaks olid seekordsed valikutingimused, et praeguse seisuga on need kõik iseseisvad, järgedeta ega põhine tuntud litsentsil.

Nagu sidescroller’itega tavaliselt, kogusin neid luubi alla kaheksa. Kõik on ka viimasest kaheksast aastast ja kõik tegin läbi. Juhuslikult on lausa kolm teost Hispaaniast ja kaks Poolast. Kuna aeg on märksõnaks enamikes tänastes mängudes, siis tuleb ka järjestus kronoloogiline.

Gunpoint

Erik Wolpaw, Chet Faliszek, Kevin Perry, Greg Kasavin, Joe Fielder, Rein Zobel ja veel mõned mängudest kirjutajad on üle aia hüpanud ja hakanud tööle hoopis mängude tegemise poolel. Sama tegi 2013. aastal ka PC Gamer UK toimetaja Tom Francis, kui oma Gunpointi valmis sai.

Gunpoint tekitas omajagu furoori, sest pikseldatud pildiga ja laheda filmnoiriliku õhkkonnaga mõistatusmäng osutus uuenduslikuks ja ägedaks. Kiidusõnu jagub ka minult. Superhüppepükstes agendiga turvatud hoonetesse sisse murdmine, häkkimine ja valvurite ülekavaldamine on kütkestav tänu hästi läbimõeldud peamurdmisülesannetele. Missioone saadab lugu, millesse on põimitud mõrv, uurimise aitamised ja jälgede kustutamised, pettused, tööstusspionaaž ning muudki põnevikule omaseid märksõnu. Kõike seda saadab taustaks mängiv bluus, mis sobib ideaalselt.

Gunpoint on eeskujulik näide sellest, kuidas indie-arendajad üllatavad uute huvitavate lähenemistega rohkem kui suurstuudiote armeed eales suudavad.

Chronology

Chronology tuli 2014. aasta mais Taanist, samast riigikesest, kus meisterdati ka sellised pisikesed teosed nagu Limbo ja Inside. Chronology on aga palju värvilisem ja oma ajarännakuteemaga meenutab pigem veidi Braidi. Mõistatusemängu ilmumine on keerulise protsessi õnnelik lõpp, sest kaks mängu teinud stuudio panid uksed kinni ja alles kolmas, Bedtime Digital Games, sai tööga valmis.

Tore, et sai, sest Chronology on armas väike mänguke, mille kallal paar tunnikest ajusid ragistada ja aidata vanal habemikust leiutajal ning superteol maailm hävingust päästa. Selleks hüppab tandem pidevalt ajas mineviku ja tuleviku vahel, liigutades vajaminevat kola ning muutes olukordi. Tore kena mänguke, mis sarnase ideega kuid palju kergemeelsem kui samal ajal tegemises olnud teine Taani sidescroller, väga äge seiklus The Silent Age.

Amphora

Norra stuudio Moondropi Amphora ilmus juba 2014. aasta novembris, kuid huvitava juhuse tõttu on mäng mulle meelde jäänud. Nimelt tuli kõigest kolm kuud hiljem mõningate sarnaste ajalooliste elementidega Apotheon, mille visuaalne stiil matkib Antiik-Kreeka amforade kunsti. Mängitavus on neil kahel aga väga erinev ja Vastasseisu materjaliks ei kvalifitseeru.

Amphora ei osutu ka päris sidescroller’iks, vaid külgvaates mõistatusmänguks. Aga pentsikuks. Iseenesest on sel kõik eeldused mulle meeldimiseks – värvirikas ja kunstlikult kaunis esitlus, sõnadeta jutustatav dramaatiline elukaare kulgemise lugu ja emotsionaalne muusika. Sellegipoolest ei haaku mänguke minuga kuigi edukalt.

Mõistatused on sageli arusaamatud ja/või ajavad närvi. Füüsikapõhiste peamurdjate juures tuleb aeg-ajalt ette tehnilisi apsakaid, mis aga paneb iga järgmise stseeni juures arutlema, kas mängus läks midagi valesti või pole ise veel õiget lahendust välja nuputanud. Mängitavus on sageli kohmakas ja seega tüütab kiiresti. Amphora valmistas mulle küll pettumuse, aga see ei tähenda, et mataksin maha mõtte proovida ükspäev ka samade tegijate Degrees of Separationit.

My Memory of Us

Kui My Memory of Us mängimiseks oleks vaja ühte põhjust, siis on see Sir Patrick Stewart. Jah, see legendaarne britt, kelle tegelased kapten Picard „Star Treki“ ja professor Xavier „X-Men“ seeriatest on ekraanide vahendusel end igaveseks ajalukku raiunud. Kuidagi sai poolakate stuudio Juggler Games vanameistri oma mängule vaheklippide jutustajaks. Ja loomulikult täpselt sobivaks.

My Memory of Us on ka muidu päris tore puzzle-sidescroller, kus nati ebasobivalt ka reaktsioonikiiruse lõike. Punasega vürtsitatud halltoonides graafiline stiil on joonisfilmilikult nunnu ning väga atraktiivne ja mõjus. Lugu, kus Teine maailmasõda ja natside juutide vastased kuriteod on maskeeritud robotite invasiooniga, on südamlik ja kaastundlik. Lugu jälgib tüdruku ja poisi sõprust ning seiklusi läbi karmide aegade ja kui vaheklippide kõned kõrvale jätta, on esitatud lahedalt minimalistlikult.

Poolakate 2018. aasta mänguke asetub minul ilusti vägevelamuste ritta, milles seisavad uhkusega juba mõneti sarnased Limbo, Monochroma, Inside, Black The Fall ja FAR: Lone Sails.

GRIS

GRISi kohta võib öelda mäng, kuid kohane oleks ka interaktiivne multimeedia kunstitaies. Pea iga stseen sobib seinapildiks või melanhoolse unistaja magamistuppa tapeediks. Millest sõnadeta ja lagunenud arhitektuuriga maailma sümbolite kaudu jutustav lugu on, ma ei tea.

Enamuse ajast olin lummatud, kus imeline pildiilu ja fantastiline muusika hoidsid mind kinni hetkes, laskmast mõtetel kuhugi idaneda. Kas hispaanlaste mõistatustega mänguke just päris terapeudiline on, aga millegi väga erilise ja silmapaistvaga sai Nomada Studio paar aastat tagasi maha küll.

Oculto

Üks asteroidikaevandus on kahtlaselt vaikseks jäänud. Mängija juhitav tüüp saadetakse uurima, mis värk on? Selgub, et igavesti jama: kõik on surnud, lagunev keskkond on ohtlik ja lisaks luusib pimeduses kuri koll. Nii hõljud ettevaatlikult oma jetpack’iga koridorides ringi, uurid andmekandjaid ja uste paroole ära arvates põgened, kuni saab.

Oculto oleks päris hea, kui labürindid oleks mõnevõrra mitmekesisemad ja kaamera ei sipleks nii rahutult, kui oma kaaluta olekus uurijat manööverdad. Praeguses seisus mängu natuke vähevõitu.

Imelik on, et kõhe indie-mänguke ilmus algselt 2019. aasta kevadel Void Mine nimelisena, kuid mingil põhjusel arvasid hispaanlased Eteru Studios, et Oculto sobib paremini ja vahetasid tiitlit. Huvitavam kirjapilt ju on, aga ega see mängu paremaks tee.

Liberated

Liberated on koomiksistiilis jutustatav düstoopialugu lähitulevikust, kus Suur Vend kontrollib kodanike elu pisinüanssideni. Väikesele bandele privaatsuse kadumine ja nuhkimine ei sobi ning nad võitlevad vägivallaga rõhuva süsteemi vastu. Aga nagu ütles Gandhi – silm silma vastu jätab kogu maailma pimedaks.

Mängu neo-noir visuaalne stiil on fantastiline. Must-valge, sünge, sageli inside’ilikult lahedate tasemekeskkondadega ning koomiksipaneeliliku esitusega. Saatmas on suurepärane muusika ja heliefektid on samuti atmosfääri toetavad. Sama ei saa kahjuks aga öelda ligi poolte häälnäitlejate kohta. Paljud on nägudele sobimatud ja osade jutt ei kõla loomulikult.

Siiski on see pisimure ülejäänud puuduste hulgas. Eriti rohkelt on küsitavusi mängitavuses. Tulistamine on okei, aga hiilimise funktsioon alakasutatud. Kui see võimalus on tehtud, võiks selleks ka vajadus olla. Eriti nõmedad on (nagu minu meelest alati) välksündmused, mis on vist lisatud põhjusel, et mäng ühe triki poniks ei jääks. Sama ebaõnnestunult on sisse toodud mõned loo arenemise valikud, mis tegelikult ei muuda midagi. Jälle jääb mulje, et need on hilisem lisandus ja noid on sisse jõutud pikkida ainult esimesse peatükki.

Peatükke on mitu ning need hüppavad eri leeride tegelaste vahel. Kõmmutamine nii vastupanuliikumisse värvatuna kui võmmina töötab enam-vähem, kuid juhitavuses on kohmakusi (näiteks ujumises), viivitusi ja segavaid füüsikavigu.

Poola stuudio Atomic Wolf on „1984“ ja paljude teiste düstoopialugude kaasajastatud koomiksiseguga välja käinud tohutult laheda idee, mis ka kunstiliselt silmapaistev. Seega on eriliselt kahju, et tehniline pool ja eriti just nigel mängitavus kompotti rikub. Arendajate ebaõnnestunud ja tegelikult ka ebavajalik üritus mängu mitmekesistada jooksis aja või viitsimise puudusel liiva ja tundub, et nii jääbki – eelmisel suvel ilmunud Liberated saab kohe pooleaastaseks, kuid parendusi oodata pole.

Arise: A Simple Story

Kõvasti kiita saanud telesari „Vikings“ sai peale kuut edukat hooaega just läbi. Osalt sarja tõttu on viikingid praegu populaarsed, seega pole imestada, et juba on tulemas ka spin-off seeria „Vikings: Valhalla“. Ka hiljutine Assassin’s Creed Valhalla võeti soojalt vastu, osutudes Ubisofti edukaimaks avapauguks. Assassinscreediliku ronimisoskusega eakas viikingilaadne härra on sangariks ka värskes, alles detsembris ilmunud mängukeses Arise: A Simple Story.

Arise on südamlik ja kurb lugu surnud habemiku hingest, kes enne viimase rahu saamist käib oma karme saatuselööke täis elutee taas läbi meenutusi sümboliseerivatel maastikel. Kõne ega teksti ei ole, pilt on kunstiliselt kaunis ning nukker muusika heliseb hingeni. Arise on segu Brothers: A Tale of Two Sonsist ja 2017. aasta Old Man’s Journeyst (ääretult mõnus ja emotsionaalne vana mehe rännaku mõistatustemäng).

Arise ei osutunudki päriselt sidescroller’iks, vaid isomeetrilises vaates kolmemõõtmeliseks platvormikaks, kuid kuna mängitavus palju erinev ei ole ja siinses valikus on mitu emotsionaalset mängukest, sobib patta küll. Mängu ainus mureke tulenebki kolmemõõtmelisusest. Nimelt on mõned kohad, kus ohtliku ääre kauguse hindamine on keeruline. Puuduse teeb aga enam kui tasa lahe ajaveeretamise mängumehaanika. Kaartidel edenemiseks on tarvis muuta keskkonda, mis ajakulgemisel muutub, ning seda saab kerida.

Arise suutis mängu lõpuks mind võluda ja arvestades, et see on Piccolo Studiol alles esimene üllitis, jään huviga ootama, millega Hispaania mängumeistrid järgmiseks maha saavad.