ARVUSTUS: Lost Judgment: The Kaito Files

Vaatamata oma fantastilisele mängukataloogile, on Ryu Ga Gotoku stuudiol alati olnud üks nõrk koht – lisapakid. Olgu selleks mõttetu nodi teoste minimängudes, liigselt kõrge hinnaga pahn või lihtsalt põhimängust välja võetud osa, mida üritatakse mängijale tagasi müüa – need on kõik ühe imelise arendustiimi suured möödalaskmised.

RgG stuudio tahab aga end parandada ning on teinud esimese sammu sellel teekonnal Lost Judgmenti uhiuue lisapakiga, mille pealkirjaks The Kaito Files. Tegemist on eraldiseisva looga, kus on uued tegelased, mängumehaanikad ja 10-tunnine kestus. Kõik see on ligi pool aastat arenduses olnud. Kuigi vaidleks, et selle külge on siiski pandud liiga kõrge hinnasilt, on siin palju, mida kiita ja soovitada ning üleüldiselt olen ma seeria lisapakkide tuleviku osas nüüd tunduvalt optimistlikum.

Nagu nimi viitab, räägib lugu Judgmenti seeria peategelase Takayuki Yagami partnerist Masaharu Kaitost. Tema tegelaskuju siiani on olnud suurepärane, ent üsnagi pinnapealne. Me teame, et mees on endine yakuza liige, kes otsustas oma parima sõbra Yagamiga detektiiviks hakata; et kuigi ta pole nii terav pliiats kui ta partner, on ta ebamaiselt tugev võitleja; ning et tal on väga huvitav… maitse… särkide osas. Lisapakk aga annab meile natuke taustalugu tema seiklustele enne seeria tegevust.

Leides aset peale Lost Judgmenti sündmusi, on Kaito jäetud üksi kontorit valvama, kuniks Yagami on teisel pool Jaapanit tööotsi tegemas. Teda ei jäeta tegevuseta – Kaito poole pöördub üks rikas ärimees, kes tahab, et tema naine üles leitakse. Mis antud ülesande keeruliseks teeb, on asjaolu, et too naine olevat enesetapu sooritanud ning tema laip sai isegi identifitseeritud. Et asja veelgi keerukamaks teha, tuleb ka välja, et tegemist oli Kaito endise elukaaslase Mikikoga.

Tahtes vältida mineviku varjudes seiklemist, ei võta ta antud tööpakkumist vastu. Siiski tiritakse mees paratamatult sekeldustesse, kui Mikiko poeg Jun sunnib Kaitot oma ema otsima, samaaegselt uskudes, et meie amatöördetektiivist peategelane on tema pärisisa. Kuigi lugu on lühike, olles vaid neli peatükki, suudetakse mängijale esitada kaasahaarav narratiiv. Lühem kestus pole siinkohal halb külg, vaid isegi positiivne element. Lugu on kompaktne, vältides seeria pidevat komistuskohta, milleks on liigselt komplekssete vandenõuteooriate loomine. Siin on kõik palju lihtsam ja konkreetsem.

Juni ja Kaito vaheline suhe on kindlasti lisapaki üks parimaid külgi, aga kiidusõna väärivad ka omapärased antagonistid, kes on kas Yakuza seeriale omaselt totrad või Judgmentile omaselt külmajudinaid tekitavad. Kuigi lugu muutub lõpu poole üsna süngeks, pannakse kõigele üks fantastiline punkt, tänu millele oli mul suur totakas naeratus näol terve aeg, kui tiitrid jooksid. Taolised momendid meenutavad mulle, miks ma RgG stuudio mänge nii väga armastan.

Seda sama suutis teha ka mängitavus, kuigi seda veidi isiklikel põhjustel. Nimelt oli The Kaito Files esimene teos, mille läbisin PS5 peal ning kuigi PS4-l läbitud Lost Judgment on nüüdseks kindlasti mu kõikide aegade lemmikteoste seas, on tolle mängu kähmlused kirjeldamatu arv kordi paremad tänu uue konsooli lahtilukustatud kaadrisagedusele. Võin nüüd ilma mingi kõhkluseta väita, et Lost Judgmentis on Ryu ga Gotoku stuudio mängude parim kaklussüsteem. Kuidas on aga Kaito lihtsad rusikahoobid võrreldes Yagami kung-fu‘ga?

Kaitol on kaks võitlusstiili, ehk siis üks (või kaks, kui on ostetud üks teine lisapakk) vähem kui Yagamil. Bruiser on tema standardne molliandmisstiil, olles suuresti sarnane Kiryu Brawler stiiliga Yakuza 0-st. Kuigi siin on palju sellest taaskasutatud, on ka Kaitol nii mõndagi unikaalset ning temaatiliselt Kiryu rafineerimata võitlemine sobib meie peategelasele. Teine stiil on Tank, mis sarnane 0-i Beastiga, kus Kaito teeb aeglaseid, kuid väga tugevaid hoope, kasutades keskkonnas olevaid esemeid, et vaenlastele maksimaalselt haiget teha.

Animatsioonide ja keskkondade taaskasutus pole tolle seeria jaoks midagi uut. Jutt käib ju ikka rohkem kui kümnest mängust, mis kõik leiavad aset samas linnarajoonis. Kuigi sarnaste asjade nägemine võib algselt tunduda pettumust valmistav, on nood väikesed erinevused just need, mis lõpuks Kaito Filesi kähmlusi defineerivad. Kasutatakse ära uue mootori dünaamilisust, mis lubavad antud võitlusstiilidel särada, eriti hetkedel, kui saab vaenlast žongleerida õhus oma hoopidega, vahetades stiili peale igat edukat lööki. Just nagu Lost Judgmentis, on siin võimalik olla oma rünnakukombinatsioonidega üsna loov, olles lähedasem Devil May Cry võitlussüsteemile omase eneseväljendusega, kui Yakuza 0 võrdlemisi jäiga lähenemisega.

Kõik muud osad mängitavusest on vägagi tuttavad – Kamurochos ringi jooksmine on sama sujuv nagu Dragon Engine teostes alati on olnud (kuigi natuke igatsesin Yagami rulatamist) ning on võimalik ka käputäit minimänge proovida. Kui molliandmist ei toimu, peab Kaito olema nagu Sherlock Holmes ja veidi detektiivitööd tegema. Tal ei ole sama suur hunnik tööriistu kui Yagamil, ega pruugi olla nii terav kui mainitud legendaarne krimkategelane, kuid tal on enda omapärased meetodid. Nendes segmentides peab Kaito leidma erinevaid juhtlõngasid, kasutades oma erinevaid meeli nagu oma tundlikud kõrvad. Yagamil oli abiks politseikoer, aga Kaitol pole seda vaja – tal on nina!

Kahjuks peab aga tõdema, et kõrvaltegevusi on pea olematu hulk. On võimalik Kamurochot otsast lõpuni läbi uurida ning isegi osasid minimänge proovida, küll aga puuduvad lisapakis missioonid väljaspool põhilugu. Kaitol on võimalik astuda kähmlustesse erinevate maskides bossidega, mis võimaldavad paarkümmend minutit parajaks lüüa, kuid ei paku palju substantsi. Kuigi ma olen tänulik, et fookuses olev põhilugu on niivõrd hea, oleks tore tulevikus ka natuke asju lisada, mis lubaks narratiivist pausi teha.

The Kaito Files lisapakk ei ole täiuslik kompaktne versioon Lost Judgmentist nagu paljud võib-olla lootsid, kuid siin on palju, mida armastada. Need elemendid, mida tehakse hästi, säravad nagu seeria põhimängudeski, kuid peab lootma, et tulevikus pöörab Ryu ga Gotoku stuudio sama palju tähelepanu ka asjadele väljaspool põhilugu. Kuigi distantsi üle võib vaielda, ei saa eitada, et on tehtud samm õiges suunas. Kindlasti soovitan lisapakki kõigile, kuid võib-olla tasub oodata väikest allahindlust. Isiklikult arvan, et sooduka ajal tasub pigem üles korjata Season Pass, sest pea sama hinna eest saab põhimängu ka palju lisasid, nagu kolm uut missioonideseeriat, uus võitlusstiil ja LENDAV RULA.

Kui pigem keskenduda sellele, mida The Kaito Files lisas või muutis, selle asemel, et kiruda seda, mis puudub, on lisapakk nagu aardelaegas. Nagu näiteks see, kuidas tagaajamissektsioone on muudetud – kui mängija ette tuleb mõni takistus, siis Yagami tavaliselt hüppaks sellest oma hea manööverdamisvõimega üle. Kaito aga jookseb sellest läbi nagu buldooser. Sellised pisikesed sarmikad asjad alati näitavad mulle, et arendajate süda on õiges kohas.