Leho mängis… Vahemerepäeval selle kandi vanu hiireklikiseikluseid

Igasuguseid tähtpäevi mõeldakse välja. Isegi Vahemerepäev. Kuna mul hulga sealse piirkonna mänge kätt külge ootamas, otsustasin regiooni kultuurilooga tutvuda omamoodi – mängides Vahemere äärde jäävatest riikidest pärit seiklusmänge. Jõudsin põhjalikult tutvuda nelja hiireklikiseiklusega 90ndatest, mis tehtud Itaalias ja Hispaanias.

Tequila & Boom Boom

Tequila & Boom Boom, nagu enamik vanadest seiklustest, meelitas mind kunstiliselt kena pildi ja lihtsustatud kasutajaliidesega. Aga kõik pole kuld, mis hiilgab. Arvestades, et mäng on tehtud noorematele, on selle rasked mõistatused, totrad välksündmused, nõmedad pikslijahid, tohutud heli-, kirja- ja tehnilised vead nati üllatavad, sest itaallaste Dynabyte oli hiireklikiseiklustega kätt harjutanud juba mitu aastat (Nippon Safes, Inc. ja The Big Red Adventure on Level1 lehelgi kajastust leidnud).

Täna on mängu tehniline praak nii tohutu, et lugu polegi võimalik enne lõppu esile kerkivate kinnijooksmiste tõttu lõpetada. Igatahes jäi mängu väljatulekuaasta 1995 ka stuudiole viimaseks eluaastaks. Tegelikult võinuks loomtegelastega kullaotsimise ja kurjamitest salavaras-ärimeeste põhjalaskmise vestern täispika multikana olla tähelepanuväärne, sest animatsioonistiil on lahe ja lugu sobilik.

Dráscula: The Vampire Strikes Back

Mäng sellest teisest vanast Hispaanias tegutsenud hiireklikiseikluste mängufirmast Pendulo Studiose kõrval. Alcachofa Softi esiktöö Dráscula: The Vampire Strikes Back on aga võrdlemisi halb nii loovuse kui tehnilise kvaliteedi kohalt. Blond noorsand asub kena naisterahva vabastusretkele, kui õel vampiir neiu röövib ja oma lossi tirib. Rööbiti päästab nooruk ka maailma Dráscula plaanist see omale allutada.

Absurdsed mõistatused ei olekski ehk nii tüütud, kui hispaanlased poleks valinud kasutajaliideseks aegunud ja kohmakat verbipõhist käsuandmist. Ebamugava kasutajaliite kõrval kriibivad kõrva amatööride sisse loetud hääled, mis oma aktsendiga pole sageli arusaadavadki. Ning nagu lohakatele tõlkemängudele kahjuks tavaline, on sisse jäänud ka mõned originaalkeelsed kohad.

1996. aastal ilmunud mäng oli aastaid tagasi mõnda aega ametlikult täitsa tasuta, kuid need ajad on möödas. Nüüd tuleb selle eest lunastada ligi 5 eurot. Tasuta oleks vanakene okei pilguheit mängunduse ajalukku, 5 euroraha väärtus on aga nati ülehinnatud.

Ark of Time

Jupp aega tagasi mainisin Prantsusmaa mängufirma Cryo Interactive 2002a pankrotistumist ja kuidas selle tuhast tärkasid uued stuudiod. Aga samuti viis Cryo endaga põhja teisi mänguarendajaid, kes elasid rahadest, mis tulid lepingute alusel Cryole tehtavatest mängudest. Üks selline oli Trecision.

Aastal 2000 oli Trecision veel Itaalia suurim mänguarendaja, kuid kuna koostöö Cryoga oli viinud kõik munad ühte kotti, oli neil aastaks 2003 näpud põhjas. Trecision tegi eri platvormidele erinevas žanris mänge ja kaks selle pärandist on mind pikalt huvitanud.

Üks noist on 1997. aasta Ark of Time – kummalisel kombel vähemtuntud, kuid tegelikult üpris tähelepanuväärne hiireklikiseiklus. Pall läheb veerema, kui Atlantist otsima sukeldunud rühm salapärastel asjaoludel haihtub. Ajalehe spordireporter tõstetakse olude sunnil tema mugavast rollist välja ning läkitatakse uuriva ajakirjanikuna nuhkima. Järgneb tiirutamine ühest maailma otsast teise, ühest vanast varemest järgmisse Kariibidel, Suurbritannias, Alzeerias, Mehhikos, Lihavõttesaarel ja lõpuks ka Atlantises.

Vanade müütide ja kadunud tsivilisatsioonidega seotud niidid viivad Stonehenge’i, Maiade püramiidi, kindlustesse, kirikutesse, koobastesse… Ark of Time on pikk mäng, mille kestel saab kolada kõvasti. Stseenipiltideks on arvutiga eelrenderdatud staatilised taustad, mis sageli on kenad, kuid vahel jätavad jällegi soovida.

Selline hea ja kesise vahel kõikumine ongi mängule saatuslikuks saanud ning põhjuseks, miks ei loeta seda klassikaks. Huvitavatele paikadele vastanduvad lihtsakoelised tegelased ning kõige sobimatum on oma hääle ja kummalise väljanägemisega peategelasest žurnalist.

Kõned on tihti kehvad. Tegelaste liikumine natuke liiga puine. Mõistatused on valdavalt tohutult keerulised ning et vett veelgi sogada, ei kao kasutatud asjad inventarist ära. Väike tõrvatilk on ka üks võimalik tupik. Ei tea, kas see on sisse jäänud kogemata või meelega, aga igatahes pole see õiglane, kui ühe vale liigutuse (mitte, et sellest üldse teavitataks) tõttu pead laadima vanema salvestuse. Et teie seda viga ei teeks, väike vihje – ära sööda koera enne, kui tema toidupoolis pole maitsestatud. Mängu kasuks räägib mugav kasutajaliides, kuid tüütu on sangari aeglane jalutamine.

Ark of Time on lihvitamata kivike, kuid kuna see on täna tasuta, julgen vanade seikluste huvilistele soovitada – kui võtate abifaili kõrvale. Trecision õppis sellest aga palju ning nende järgimine oli pärl…

Nightlong: Union City Conspiracy

Trecisioni seiklustest teine on 1998. aastal ilmunud Nightlong: Union City Conspiracy – bladerunnerlik küberpunk neo-noir detektiivikas aastast 2099. Kuna veerand sajandiga on tehnoloogia osades aspektides arenenud kaugemale mängus ennustatust, võiks seda osaliselt nimetada ka retrofutuks, kuigi lendavatest autodest oleme endiselt kaugel.

Agent 47 välimusega uurija palutakse vana kamraadi poolt terroristide jälgi ajama, aga selgub, et kõik polegi nii must-valge. Nagu tavaks, on võimas korporatsioon alatute trikkide peal väljas ja segada ning paljastada tuleb hoopis selle plaane. Eradetektiivi Joshua Reevi pikk öö viib ta ühest nurgatagusest teise ning isegi virtuaalreaalsusesse  ja inimkatseid tegevad ahned pahalased saavad näppude pihta.

Oma aja kohta kena pilt on täna küll karvane, aga kuna linn ja keskkond on väga laheda atmosfääriga, särab toonane võlu siiski alt läbi. Mõnikord öeldakse, et mängu maailm on hästi välja tulnud, kui see mõjub omaette tegelasena, ning siin see nii ongi. Toeks on ka mõnus tagaplaani elektroonikamuusika.

Nightlong kasutab sama mootorit Ark of Time’iga ning jagab kiiduväärselt mugavat kasutajaliidest – vasak hiireklikk uurib, parem tegutseb. Mõistatused seevastu on rasked ja vihjete vaatamine netist aktsepteeritav, et mängutempo tänapäeva tavade juures mõistlik hoida. Tore oleks ka, kui peategelast jooksma saaks sundida ja ta mõnikord huvipunktide ette ei jääks tolgendama, kuid need on pisivead.

Kui Encodya ja Blade Runner: Enhanced Edition on küberpunki hiireklikiseikluste isu tekitanud, on Nightlong: Union City Conspiracy hea valik ning Abandonware Gamesis ka täitsa tasuta ja töökorda seatult saadaval.