Leho mängis… üheosalisi Euroopa sidescroller’eid

Nagu juba kuuel varasemal aastal, tuleb ka tänavu jaanuaris minu tagasivaade Euroopas valmistatud sidescroller’itele. Ning nagu üle-eelmisel korral, on ka seekord fookuses originaalsed, järgedeta mängud. Üllataval kombel on tänases valikus hulga rohkem positiivseid kui negatiivseid aspekte.

Little Orpheus

Little Orpheus on üks neist mängudest, mis sai samuti löögi, kui Putin otsustas veebruaris Ukrainale uuesti kallale tungida. Briti stuudio The Chinese Room kavatses mängu arvutiversiooni välja lasta 1. märtsil, kuid lükkas selle edasi. Tegelikult asjatult, sest nõukaaega pilavat absurdikomöödiat ei saa võtta kuidagi kui kiidulaulu Venemaale.

Küllap võtsid tegijad olukorda hinge raskemalt, sest vanade Vene müütide, ulmekirjanduse, ajaloo, legendide, linnalegendide, teadusavastuste, vääroletuste ja kultuuri uurimisel on mindud hämmastavalt laiahaardeliseks ning sügavale. Noorem läänemaailma mängija ehk ei saagi aru, kui paksult on Little Orpheus täis viiteid ja vihjeid Vene kultuuriruumile.

Little Orpheuses saadame üht kosmonauti tema meenutustes läbi Sannikovi maa, Lemuria, Plutonia, hiigelkalakõhu, taevaste jumalate koja ja muudes kenades keskkondades. Suure suuga seltsimees seletab-valetab kurjale kindralile, mis temaga juhtus maakera südamesse saadetud uurimisretke käigus, kus ta viimased kolm aastat olnud on, kuidas ta kangelaslike aktsioonidega punalippu kõrgel on hoidnud ning kuhu ta kaotas suure aatomipommi.

Vennike luiskab oma naha päästmiseks hullumeelset lugu, jutustades hävinud tsivilisatsioonidest, dinosaurustest, kadunud ekspeditsioonidest, kosmosekutsu Laika abist ja… Eesti päritolu kurjamist!

60ndate atmosfääriga mänguke on päris hea ja naljakas paroodia, mis norib vene värki julgelt ning vaimukalt, toetudes samas tugevale eeltööle. Pealegi on see võrdlemisi lihtne, vihjates, et mäng ongi loodud pigem huumoriloo nautimiseks. Igatahes on mul hea meel, et Little Orpheus 13. septembril lõpuks ikkagi ka arvutiinimeste meelt lahutama ilmus.

Gibbon: Beyond the Trees

Austria stuudio Broken Rules on juba üle tosina aasta loonud mänge, mis õhkavad originaalsusest. Erilise hoolega tuuakse uuendusi sidescroller-perspektiivis teoste mängumehhaanikasse. Näiteks Old Man’s Journey puhul meeldis see mulle väga, And Yet It Moves seevastu minuga nii väga ei riimunud.

Gibbon: Beyond the Trees on versioon jooksumängu alamžanrist, kus lakkamatult liikuvat tegelast on vaja aidata üle takistuste. Siin on selleks Aasias elav pärdiklane, kes oma tunnise rännaku jooksul Tarzanina hüpates tunnistab inimtegevuse ränki mõjusid loodusele.

Tohutu raiesurve vihmametsadele ja üha juurde rajatavad palmiistandused võtavad niigi ohustatult liigilt elupaiku, kuid lisaks tuleb tegemist teha metsapõlengu ja salaküttidega. Gibbon: Beyond the Trees kahemõõtmeline pilt on kena, kuid visuaalselt jutustatav lugu kurbade alatoonidega.

Liikumisinertsi kasutamine ja trikkide ajastamine on rohkem puldile disainitud ja klaviatuurikasutajana leidsin, et tegelikult on mul seda mängu mõnusam vaadata multikana –  näeb rohkem detaile ja tausta. Kuna teema kõnetab mind, sai sellest vist esimene mäng, mille „youtubetasin,“ mitte ei mänginud ise lõpuni.

White Shadows

White Shadows jutustab sünge loo üliindustriaalsest ja ebaõiglasest düstoopiast. Vaesed linnud on sigade rõhuda, kuid üks linnuke lööb sellisel asjakorraldusel jalad alt. Lõpp kipub veidi liiga sürreaalseks, kuid siiski on pisike orwellilik mänguke mõjuv.

Atmosfääriehituses on Saksamaa stuudio Monokel oma esikmänguga kõvasti Limbost šnitti võtnud, olles samuti mustvalge ja minimalistlik. Valem töötab aga endiselt hästi ja Little Nightmare’i, Inside’i ja teiste selliste teoste austajatele peaks White Shadows kenasti sobima. Mulle sobib.

Out of Line

Mõistatusi täis Out of Line on järjekordne üllataja ning minu jaoks mitmes mõttes. Esiteks sellega, kui vägevaks see ootamatult osutus! Kaunis, suurepärase helitaustaga ja võrratu atmosfääriga. Teksti ja kõnega loojutustamist taas ei ole, see esitatakse visuaalsete vihjete kaudu.

Asi keerleb nunnude humanoidide ja nende pingutuste ümber päästa hääbuv loodus robotite võimu all olevas industriaalmaailmas. Kuldset oda loopiv ja sellega teed avav väikemehest sangar ei ole oma ristiretkel üksi. Ilusale keskkonnale annavadki hinge aitavad ja abi ootavad kõrvaltegelased. Mõnus mänguke.

Teine mind üllatanud aspekt on mängu päritolu. See tuleb Portugali stuudiost Nerd Monkeys, mille varasem hiireklikiseikluste seeria Detective Case and Clown Bot on täiesti erinevast puust.

Vesper: Zero Light Edition

Vesper on visuaalselt lummav ulmelugu mingist tehishumanoidist, mis/kes üritab midagi päästa. Vist. Lugu ei ole kuigi lihtsalt jälgitav. Kõne ei ole, teksti näeb leitud saladustes ja silme ette kerkivad viirastused selgitavad vähe. Tundub, et tegijad said ka ise aru, et stooriesitus ei tulnud kõige paremini välja, sest kui mäng sai eelmisel aastal Zero Light Edition uuenduse, lasti samas välja The Age of Zero Light DLC näol e-raamat.

Sellele vaatamata on Vesper väga äge! Meie nunnut androidi ajavad taga kurjad robotid ja tume ollus. Väheste värvidega mängiv 2D-pilt on mõjus. Takistustega olukordi lahendama, turnima, valguspalle loopima ja tegutsema peab kiirelt. Taustal utsitab selleks pinget kruviv muusika.

Kui millegi üle viriseda, siis tasemete hargnemiskohad tekitavad segadust. Tahaks igal pool käia, kuid kunagi ei tea, kas pääseb samasse kohta enam tagasi. Nii jäävad paljud saladused avastamata, sest ikka valid kogemata vale järjekorra.

Itaaliast Cordens Interactive’ist pärit tempokas nuputamist nõudev platvormer on suurepärane üllatus! Loodan, et stuudio järgmine, ajaparadoksidega žongleeriv mänguke tuleb sarnane.

Trek to Yomi

Samuraimäng Poolast? Miks ka mitte. Flying Wild Hog tegi sidescroller‘likule, kuid selle reeglitest ka välja astuvale hakkimismängule head promo ning vinge välimus meelitaski mind kohe peale ilmumist sellele küüned külge lööma. Aga ma ei jäänud rahule.

Ei meeldi mulle üleloomuliku Jaapani mütoloogilise allilma külastamise osa, mis hõlmab kampaaniast üle poole, ega sobi mulle puine võitlussüsteem, millele Stengi viitas. Tõsi, madin võib olla nüüdseks sujuvam, sest peale minu aega sai mäng olulise veapaiga. Võimalik, et see aitaski Trek to Yomil Robert Müürsepa 2022. aasta lemmikute sekka tõusta.

Siiski ei eira ka mina, et visuaalselt, nii kaameranurkade poolest kui stiilselt mustvalge esitusega on Trek to Yomi meisterlik.