ARVUSTUS: We Love Katamari REROLL+ Royal Reverie

Olles keegi, kes armastab videomänge, on mul loomulikult ka kombeks istuda koos sõpradega ning vaadata erinevaid mängude pressikonverentse ja auhinnagalasid. Üldiselt on need veedetud igavledes või ekraanil olevat narrides, aga mul endal oli alati kaks unistuste üllitist, mille väljakuulutamist ootasin. Üheks oli Yakuza ehk Like a Dragoni samurai-episood Ishin… ning teiseks Katamari Damacy järjeloo uusversioon.

2023 on üllatusi täis, sest ma ei saanud mitte kõigest ühe neist, aga mõlemad!

We Love Katamari REROLL + Royal Reverie (Jaapan, mis värk teil pikkade pealkirjadega on?) toob Katamari seeria teise osa välja PS2 vangistusest! Esimene mäng oli vähemalt saadaval ka PS3 digitaalpoes enne REROLLi, kuid We Love Katamaril sellist luksust polnud. Selle tulemusena pole paljud inimesed saanud kogeda sarja looja Keita Takahashi viimast mängu, enne kui ta seeriast distantseerus. See on tõesti kurb, sest tegemist pole järjeosaga, mis elab eelnenu varjus, vaid üllitisega, mis rafineerib originaali pea igast küljest.

Uusversioon on pea identne originaaliga ning kuna sellest olen juba pikemalt kirjutanud, ei peatu ma tuttavatel elementidel liiga pikalt. Narratiiv leiab aset peale esimest Katamari Damacyt ning antud teose edukuse tõttu on Kogu Kosmose Kuningas hulganisti fänne saanud. We Love keskendubki just nende fännide abistamisele. Just nagu esimese mängu taevakehade taastamine, on meie tegelastele kaasaelajate aitamine põhilooks, aga selle kõrval on ka vaheklipid. Esimeses mängus räägiti kummalist ja sürrealistliku lugu Hoshino perekonnast, kuid seekord saame me teada pigem Kuninga minevikust.

Katamari mängud on pea kõik lihtsa idee peale rajatud – veereta maagilist palli, mille külge kleepuvad kõik sellest väiksemad esemed, kuni pall muutub tohutult suureks. Teoorias tegi esimene mäng kõike, mida antud kontseptsiooniga teha annab. Alguses sai asju ringi veeretatud elutoas ning mängu lõpus sai ülesveeretatud maja, milles too elutuba paiknes. Mida enamat selle ideega teha? Jah, juhitavust on sujuvamaks tehtud ning mängija ei jää enam nii palju keskkonda kinni, aga ülesanne igas missioonis on ikka sama ju? See aga ongi, mis We Love Katamari niivõrd eriliseks teeb – mängu humoorikas ja sarmikas loovus!

Nagu sai mainitud, on pea kõik missioonid seotud kellegi abistamisega. Meie ülesanne pole enam lihtsalt suurte pallide veeretamine, et taevakehasid taasluua, aga pigem Katamari rullimisega erinevaid igapäevaseid muresid lahendada. Eelmises arvustuses sai juba mainida õpetajat ja sumomaadlejat, aga taolisi hüsteerilisi stsenaariumeid on veel tohutult. Alguses võivad need olla üsna lihtsad nagu näiteks ema, kes tahab, et poeg oma tuba koristaks ning kes kutsub Kuninga appi, et kogu koli kokku korjata. Hiljem aga pöördub Kuninga poole koer, kes endale sõpru tahab ning kelle jaoks on vaja erinevaid loomi loomaaiast Katamariga koguda, ning isegi Hans ja Grete, kes tahavad, et ta piparkoogimaja Katamariga üles veeretaks.

We Love Katamari erinevad väljakutsed pole kõigest erinevad kontekstid Katamari veeretamiseks, aga aeg-ajalt muudavad keskseid mängumehaanikaid. Mainitud Hans ja Grete ülesanne on üks eriti rahuldustpakkuv tase, kuna piparkoogimaja on loodud mitmest tükist, nii et seda on vaja kokku veeretada tükkhaaval, olles justkui modernsete mängude hävitussüsteemide eelkäija. On ka üks missioon, mis leiab aset rallirajal, kus mängija liikumiskiirus on märkimisväärselt suurendatud ning tee on erinevaid esemeid täis laotud.

Nagu sai mainitud, oli tegu Takahashi viimase Katamari mänguga ning tema loovusel siinkohal piire ei ole. Ta olevat kunagi maininud, et tema inspiratsiooniks esimese mängu loomisel oli lumememme tegemine ning ta suutis sellesamuse talvise lusti ka järjelukku üle tuua! Uusversioon lisab teosesse veel viis uut taset, mis on seotud Kuninga üleskasvamisega. Kuigi need kasutavad paljusid juba mängus olevaid keskkondasid ja elemente, on nende seas päris mitu omapärast pärli. Näiteks õhtuses koolis muusikainstrumentide otsimine, kus on samaaegselt vaja Katamariga erinevaid kummitusi vältida.

Esimene REROLL oli pea üks-ühele koopia originaalsest Katamari Damacy PS2 versioonist ning tänu sellele oli mängu sisse jäänud paar tüütust, mis tänapäeva üllitistel puuduvad. We Love Katamari REROLL aga toob sisse hulganisti uuendusi, mis teevad kogemuse tunduvalt mõnusamaks, ilma et kaotaks originaali võlu – on võimalik kiiremini erinevate fännide juurde minna, et uusi missioone alustada; on lisatud indikaatorid, mis näitavad kuhu suunda teatud juhtudel on tarvis veeretada; ja loomulikult automaatsed salvestused! On ka võimalik selfisid teha, sest noh… miks ka mitte?

Üks minu lemmiklisa on aga heliriba playlist’i loomine. Mängija võib valida enda lemmikpalad ning need kas siis järjekorda või segamini ühte nimistusse visata ning enne igat taset on võimalik seda endale taustaks panna. See teeb erinevate tasemete uuesti mängimise ning ka uute palju, palju tehtavamate trofeede kogumise kordades mõnusamaks kogemuseks. Kuigi lisapakk, millega lisandub teosesse teiste seeria mängude heliribad, on veidi kallipoolne, on We Love Katamari õnneks ääreni head muusikat täis, et arvatavasti vahelduse järgi igatsust ei teki!

Mida enamat siin öelda? Tegemist on ühe kõikide aegade parima ja sarmikama mänguga ning see on lõpuks kõigile kättesaadav! Isiklikult leian, et maailm on palju parem koht peale We Love Katamari REROLL + Royal Reveries väljalaskmist… Palun siinkohal uudiseid ignoreerida, aitäh!