fbpx

Enne hiljutist Rage 2 VS. Far Cry New Dawni artiklit jäi Vastasseisude sarja suurem auk. See ei juhtunud mitte ideede lõppemise, vaid ette võetud mängude tõttu – nagu varemgi juhtunud, ei saanud ma mõnega sugugi reele.

Varasemale viiele luhtunud plaanile lisandub täna veel kaks vanade FPS-ide paari, mille korralikust kõrvutamisest asja ei saa:

  •  2013. aasta suvel ilmunud 90ndate tulistamiste reboot’id Rise of the Triad ja Shadow Warrior, kus kõvasti verd, vägivalda ja salakohti. Mõlemad tehtud Euroopas, kuigi esiisad pärit USA-st Apogee / 3D Realms katuse alt.
  • 2011-2012 8-kuulise vahega ilmunud taktikalised-realistlikud Teise maailmasõja teemalised võrgutulistamised Red Orchestra 2 Heroes of Stalingrad ja Iron Front: Liberation 1944, kus omavahel madistavad Nõukogude Liidu ja natsi-Saksamaa väed.

Rise of the Triad

2013. aasta suvel ilmus üks tohutult jabur üksikisikuvaates tulistamismäng – Rise of the Triad. Taanlased taaselustasid 1995. aasta kõmmutamise ja tõid tagasi ka selle mängitavuse lollused, eelkõige piiritult nõmeda täpsusplatvormimise ja keskkonnalõksud.

Aga piinlikult halb on mäng juba loo sissejuhatuses. Mis kuradi moodi saab California lähedal San Nicolase saarel asuda tohutult suur keskaegse kindluse laadne terroristide kompleks?! Ja kui see ongi keskaegne – imekombel sattunud sinna enne, kui Ameerika kontinent hoopis teise ookeani ääres avastati – siis mis ulmelisi hõljuvad platvorme ja hüppeplaate kõik kohad täis on?

Nagu 90ndate eellasel, mille lühikesest proovimisest ma igiammu kaugemale ei läinud, tuleb ka siin valida omale üks erinevatest eriüksuslastest, et saar puhtaks lüüa. Kehv mängitavus, kole pilt, jõle rokkmuusika, totrad mõistatused, raskelt avastatavad vaenlased ja tüütu nänni- ning mündikogumine tõukasid mind aga julmalt eemale. Ma pole üle aasta ühegi mängu suunas nii tugevat jälestust tundnud kui selle kohutava käkerduse vastu! Just ilmus originaalmängu uuendatud versioon, kuid ei ole mul enam himu seda proovida.

Shadow Warrior

Shadow Warrior on kindlalt parem, kui see teine 2013. aasta FPS, kaks kuud varem ilmunud Rise of the Triad. Üksikosa kampaania tundub alguses isegi päris lahe. Mõõgaga pahasid tükeldada ja relvadega keskkonda punaseks värvida on mõni aeg täitsa meelelahutuslik. Aga siis avaldub tasemedisainerite hale trikk mängu kunstlikuks pikendamiseks.

Kaartidel tuleb sikk-sakitada, sest potentsiaalsetesse läbipääsukohtadesse – ukseavad, koridorid, trepid jms – on sageli püstitatud takistused. See vana koridoristamise ja takistusest ringiga mööduma sundimise trikk muutub siin eriti odavaks, peaaegu alatuks. Mäng muudkui venib ja venib, eriti kuna mind idamaist mütoloogiat täis lugu ei kõneta.

Shadow Warriori üksikosa kestab mitu tundi liiast, suurte ja väiksemate kollide hakkimine muutub tüütavalt monotoonseks rassimiseks ja kesine pildilu reedab aegumist igast küljest.

Poola stuudio Flying Wild Hog tehtud tulistamine ilmus täna 10 aastat tagasi ja sünnipäevakingina luban, et võtan naljamehest supertapja Lo Wangi järjeseiklused millalgi lähiajal ette.

Red Orchestra 2: Heroes of Stalingrad + Rising Storm

Rohkem realismile, taktikale ja tiimitööle rõhuv Teise maailmasõja teemaline võrgumadin Red Orchestra 2: Heroes of Stalingrad ilmus 2011. aastal ja selle Vaikse ookeani tandrile seatud lisapakk Rising Storm 2013. aastal. Millalgi liideti need kokku, aga see ei tähenda, et nüüd saab kaks mängu korraga. Miskipärast kaotati ära Heroes of Stalingradi üksikosa.

Nagunii oleks ost täna kahtlase väärtusega tehing. Aktiivseid servereid on väheks jäänud, pilt on aegunud ja mängitavus veidi kohmakas. Tripwire Interactive’i mäng on küll kenasti tosin aastat vastu pidanud, kuid mind ei suuda piisavalt palju paeluda. Paar tundi sõdisin, kuid ei leidnud mõtet selle keeruka mängu nüansse õppima hakata, et sellest põhjalikumalt kirjutada.

Iron Front: Liberation 1944

Red Orchestra sari sai jalad alla mod-kommuunist, kui iseseisvaks mänguks tehti Unreal Tournament 2004 modifikatsioon Red Orchestra: Combined Arms. Sarnane sünnilugu on ka Iron Frontil – selle tegid AWAR nimeliseks stuudioks grupeerunud Operation Flashpointi modijad ja 2012. aasta mais nende iseseisev projekt ilmus.

Mängul on küll nii Saksa kui Vene poole kampaania, kuid see oli siiski loodud mitmikmänguks. Mitmikosa töötas aga vaid kaks aastat. Siis pandi GameSpy võrguteenus kinni ja mängud, mille jaoks see oli selgroog, olid hetkega kaputt. Iron Front, mis oli tegelikult juba enne auklikult katki nagu märklauaks kasutatud ämber, kolis seejärel ARMA 2 modifikatsiooniks.

Operation Flashpoint ja ARMA nimetamine juba vihjab, et tegu on sõdurisimulaatoriga ja taktikalise tulistamisega, kus saad peale kamraadide kontrollida ka tanke, lennukeid jm masinaid. See ei ole mäng, kuhu hüppad sisse kõmmutades aega viitma. Seda tuleb kannatlikult õppida.

Eriti on siin aga vaja nüri visadust, et taluda röögatut ebakvaliteetsust. Esimeste minutitega on selge, et kole ja katkise helibalanssiga käkk läheb superigava lasketiirutreeninguga aina hullemaks. See on kohmakas, vigane ja kehva juhtsüsteemiga tehniliselt amatöörlik mänguke, mis solvab mängijaid sisseastumisest alates vigase keele ja kohutava sisseloetud kõnega.

Kuigi minu kannatus ei pidanud selle keerulise mängu juures kuigi kaua vastu, olen kindel, et ARMA-de modifikatsioonina on Iron Front aastatega kõvasti arenenud ja võib Teise maailmasõja teemalise sõdurisimuna olla tähelepanuväärne.