Leho mängis… meestepäeva puhul 2016. aasta märul-FPS järgesid

Head meestepäeva! Vaatame täna just meie sihtgrupile suunatud mänge, ehk paugutamise- ja vägivallarohkeid FPS-e.

Täpsemalt on sihikul 2016. aasta järjed (jep, olen seda ka varem teinud), oma sarjade teised osad. Kõik kolm ilmusid arvutile kuu aja jooksul oktoobris-novembris, sel kõige magusamal ja konkurentsirohkemal perioodil.

Kahel tänasel mängul on topelthüppe võime (Shadow Warrior 2 ja Titanfall 2) ning kahes ajas edasi-tagasi hüppamise tase (Dishonored 2 ja Titanfall 2), mis on mängudes ühed ägedaimad.

Shadow Warrior 2

Shadow Warriori eelnevast osast ma eriti ei hoolinud. Põhiliselt seetõttu, et lugu oli möga ning kaardid jamad. Shadow Warrior 2 stoori on endiselt mingi igav ja sogane seebikas perede kismadest, deemonitest, yakuzast ja kurjast suurkorporatsioonist, kuid tasemedisain on läbinud totaalse muutuse. Aga mitte eriti paremaks.

Nüüd on igasugu kolle täis kaardid suured, mitmekorruselised ja sageli avatud. Kuid neid kaardielemente taaskasutatakse eriti kõrvalmissioonides nii mitu korda, et muutuvad kähku tüütuks. Kiire ja vägivaldne madin ei suuda varjata, et tegelikult on Shadow Warrior 2 suhteliselt sisutühi.

Tundub, et põhiaur on läinud tohutu tulirelvade ja terariistade valiku ning rollikalike omaduste ja oskuste loomiseks. Kõike saab uuendada ja täiendada, lisa osta ja meisterdada. Kui menüüs manageerimisest mängu astuda, ootab ees läbutulistamine, kus Lo Wang pillub vastaste kehaosi ja mittehärrasmehelikke sõnakõlkse. Aga sisuliselt on mäng sama monotoone rappimine nii 2 kui ka 20 tunni järel.

Seekord valmistas Poola stuudio Flying Wild Hog oma mängule ka mitu DLC-d, mis teevad mängu liiiiga pikaks.

Dishonored 2

Dishonoredi puhul saaks sissejuhatuses välja hõigatud „paugutamise- ja vägivallarohke“ väite juures omajagu tähte närida. Tean, et kampaania saab läbida kedagi tapmata ning esimese osa sangari asemel võib hoopis tema tütre rolli võtta. Kuid mis siis. Mängida saab ka superihukaitsja Corvona ja kõride läbilõikamine on aktsepteeritud mänguviis – lihtsalt lõpuvideo tuleb veidi teistsugune.

Mäletatavasti valisime esimese Dishonoredi üheks oma 2012. aasta lemmikmänguks ning sarnaselt absoluutselt briljantne on ka järg. 15 aastat hiljem aset leidev sündmustik teeb valitud tegelase taas põgenikuks ning seekord on vaja kolki anda riigipöörajatele. Tegelikult ei ole mul palju lisada Martini kenasti kokku võetud meenutusele.

Kinnitan, et supervõimete abil vastaseid lollitada/kollitada on lahe ja võrratult viimistletud 19. sajandi mekiga kuningriik kutsub oma kõikides nurgatagustes hiilima ja avastama. Dishonored 2 on suurepärane ning imeb luuremänguaustaja vastupandamatult endasse.

Loodame, et septembris kuulda olnud Dishonored 3 peatse tuleku kõlakal on põhi all. Juba liiga kaua on see end oodata lasknud!

Titanfall 2

Kuna esimene Titanfall oli võrgutulistamine, ei huvitanud ka teine osa mind karvavõrdki. Aastad möödusid õndsas teadmatuses, kuni hiljaaegu sain sisendi, et Titanfall 2 üksikosa tasub ikkagi proovimist.

Võtsin nõu nüüd kuulda ja ah näe imet! Titanfall 2 ongi täitsa meelelahutuslik! Madin on tempokas, mechadega mürgeldamine lahe, seintel jooksmine hästi implementeeritud, tasemed läbimõeldud ja leidlikud (eriti ajas hüppamise level), relvad mõjusad. Isegi heroiline lugu, kus head üritavad pahasid takistada superrelvaga esimeste planeeti hävitada, käib kah.

Kuna ma ei lootnud palju, õnnestus mängul positiivselt üllatada! Sten on Titanfall 2-te korduvalt siunanud, et see pole nagu esimene, aga minul puhtalt lehelt tulijana on palju vähem virisemist.

Kuid natuke viginat on tehnilise praagi küljest. Kaardil, kus suurt satelliiditaldrikut parandama peab, tegi mäng autoasalvestuse kohas, mis sügavikku kukutas. Kuna tagavaraseivi ei tehta, tuli taasalustada kogu tase. Samal tasemel crash’is mäng mitu korda, kui Arnie häälega bossvastane maandus. Kui see õnnetu tase välja arvata, on Titanfall 2 korralik. Ka pilt on veel täitsa okei ning helipool paremgi.

Oleks ma Titanfall 2-st varem huvitunud, võinuks kirjutada VS. artikli samal aastal nädal hiljem ilmunud Call of Duty: Infinite Warfare’iga, kus samuti sõdimine teistele planeetidele ja kosmoselaevadele viidud.

Tulemus on aga selge – Respawn Entertainmenti Titanfall 2 oleks koleigava Call of Duty: Infinite Warfare’i põrmustanud!