Leho TOP 10 mänguootust aastast 2026

Ma ju ütlesin – minu oodatuimate edetabelid on ära neetud! Minu listi sattumine seab nii mõnegi ilmumise ohtu, nii et olge hoiatatud!

Vaatame korra tagasi kasvõi mu 2025. aasta kõige kärsitumalt oodatutele. MOUSE: P.I. For Hire lükati taas edasi, 2026. aasta märtsi. Keerulise arendusperioodiga Perfect Dark jäi Microsofti verise kirve alla ja katkestati. Seevastu lohutuseks vähemalt Sniper Elite: Resistance ja Eriksholm: The Stolen Dream ei vedanud alt ja osutusid lummavateks.

2026 võib tulla taas vaimustav mänguaasta. Vähemalt eelmise juuni alguses toimunud Xbox Games Showcase 2025 pani nii arvama, paugutades omajagu üllatusi. Kolm seal väljakuulutatut jõudsid siiagi: Aphelion, Planet of Lana II: Children of the Leaf ja Resonance: A Plague Tale Legacy. Järgnevas nimekirjas on huvitavat rohkemgi.

1. 007 First Light

007 First Light sai mu oodatuimaks juba enne, kui HITMAN World of Assassinationil end ära võluda lasin. Hitmani viimased kogemused ainult kinnistasid mu arvamust, et Bond, James Bond on praegu üle pika-pika mängupõrgus oldud aja heades kätes. Nagu rootslased MachineGamesis said Indy tagasitoomisega Indiana Jones and the Great Circle näol paremini hakkama kui viimase filmi „Indiana Jones and the Dial of Destiny“ loojad, olen veendunud, et ka lõunanaabritest taanlased IO Interactive’is tõmbavad 007 rusude alt edukalt välja.

Praeguse seisuga peaks mäng ilmuma mais, kuid eks paista.

2. Planet of Lana II: Children of the Leaf

Teate seda tunnet, et mõnele üdini raputanud filmile/mängule/raamatule või muule teosele ei taha järge, sest saadud elamus oli täielik. Sa ei taha, et keegi täiuslikkust pallist niiditüki välja kisub, et lugu vägisi jätkata. Kardad, et midagi keeratakse pekki ja sinu läikivale lemmikkerale tuleb plekk.

Noh, midagi sarnast tunnen sidescroller Planet of Lana II: Children of the Leafiga. Imeline esimene osa ei vajaks järge, sest teist korda sama saavutada on ülimalt keeruline. Kui jätkuosa tuleb, siis ma loomulikult torman selle kallale. Aga samas pureb mu hinge hinge kartus, et järg ei vii mind samadesse kõrgustesse.

Planet of Lana II tuleb jällegi Rootsi Wishfully Studiosest ja kirjastatakse kaasmaalaste Thunderful Publishing poolt. Thunderfulist räägime edasi.

3. Replaced

Peale igavikulist (okei, 4+ aastast) ootamist lubab Thunderful 2026. aasta märtsis ka düstoopilise ulme-sidescroller’i Replaced lõpuks välja lasta.

Replaced oleks siit nimekirjast peaaegu ebaõiglaselt välja jäänud, sest ma ei korda varasemate aastate ootuseid. Aga selgus, et olen sellele tähelepanu juhtinud ainult muljet avaldava esmatreileri ilmumise järel. Replaced on endiselt visuaalselt sama kütkestav pikseldatud retro-futu küberpunk mürgeldamine.

Ära tasub märkida, et mängu arendav Sad Cat Studios on Valgevene juurtega. Ma boikoteeriks stuudiot ja ignoreeriks mängu täielikult, kui mängumaja looja poleks Twitteris Venemaa invasiooni vastu sõna võtnud ja Küprosele kolinud.

Samas on sõda andnud neile sobiva ettekäände, miks mäng nii kaua veninud: arendajate seas oli ka üks ukrainlasest arendaja. Ma ei tea, äkki siis tegi tema üksi kogu töö, et projekt aastaid veninud.

4. Resonance: A Plague Tale Legacy

Peaaegu perfektne A Plague Tale: Innocence on üks mu läbi aegade lemmikmängudest. Järg A Plague Tale: Requiem niivõrd mõjus ei olnud, kuid siiski nauditav.

Nüüd teeb Prantsuse Asobo Studio kolmandat peatükki, mis pole järg. Requiemis debüteerinud kangelanna Sophia saab oma eelloo.

Huvitava kokkusattumisega teevad itaallased samuti praegu mõneti sarnast mõõklemismängu. Ka 1348 Ex Voto peaks tulema kange neiuga kolmanda isiku vaates märul toimumisajaga samas ajajärgus, ehk 14 sajandi esimesel poolel. Sedleo pole aga oma rüütlimängu piisavalt presenteerinud ja end veel mitte tõestanud stuudiole vaatan kerge skepsisega.

5. Deer & Boy

Kaunid ja südamlikud sidescroller’id on üks mu nõrkustest. Prantsuse stuudio LifeLine Games loob hirvetalle ja poisi ühist odüsseiat keerulises maailmas, kus toetuda saab vaid üksteisele. Mina olen valmis neid aitama!

Kummalisel kombel pole see esimene juhtum, kus prantslased hirvetallest nunnut koostöömängukest teevad. Kolm aastat tagasi ilmus ka must-valge Blanc, mida ma pole veel kahjuks proovida jõudnud.

6. False Alarm

Turvaekspert, kes rohkem praktik kui teoreetik, asub asutuste sissetungimiskindlust testima. Hmm, tundub põnev.

False Alarm on kõrvaltvaates hiilimine, mis meenutab kangesti Gunpointi. Väga laheda Gunpointi ilmumisest ongi möödas juba tosin aastat, nii et tagumine aeg millegi sarnase uueks tulekuks.

7. Aphelion

Ma pole seda varem kellelegi tunnistanud, aga Don’t Nod Entertainmenti kõige esimene mäng, küberpunk-kähmlusmärul Remember Me ei sobinud mulle. Liiga palju mängumehaanikaid ühte purki segatud ja kõike seda saatmas kapriisne kaamera.

Remember Me kukkus rahaliselt läbi ja firma oli pankroti äärel, kui üks Prantsuse kultuuriministeeriumi agentuur poleks neile jätkamiseks 600 000 eurot andnud. Don’t Nod kehastas end ümber ja et Telltale Games oli  toona, 2014. aastal oma episoodiliste mängude tipus, võttis Don’t Nod sarnase suuna. Prantsuse mängumaja asus vormima Life Is Strange’i ja järgnev on ajalugu.

Nüüd on stuudio taas tegemas mõnekümne aasta pärast tulevikus toimuvat kolmanda isiku vaates ulmekat, kus peaosas naiskangelane. Seekord on tegevus kaugel külmal planeedil, kus tuleb luurata, ronida ja ellu jääda. Ühest küljest promotakse Euroopa Kosmoseagentuuri ESA kaasatust, et kosmosereisi sci-fi ikka võimalikult science’ile ehk teadusele põhineks. Teisest küljest tuleb mängus ka ebamaiste elukatega maid jagada. Loodan, et seiklus ei tule liiga hirmus ega igav (nagu näiteks Fort Solis).

Kolmanda isiku vaates kosmoseulmekatest rääkides on mul endiselt huvi ka hollandlaste KeokeN Interactive’i Deliver Us sarja kolmanda osa Deliver Us Home vastu, kuigi sinna lisatakse ebavajalikke kellasid ja vilesid. Vaevalt, et see ka aasta lõpus ilmuda jõuab nagu Kickstarteri kampaanias kunagi ennustati.

8. Dangerous Connections

Külma sõja lõpuperioodi paigutatud jamesbondilik spioonikas, kus läbi silmade vaates kommu-venkusid tulistada? Miks mitte! Klišeelik ja vanakoolilik, aga võibolla meelelahutuslikult. Olen mõõdukalt lootusrikas.

Õhus on aga väike ebaõnne pilv, mis mängu põhiloojat, Šveitsist päris heliloojat Yannick Zenhäuserni pidevalt saadab. Ta vedas Nintendo 64 tulistamishiti fännide poolt loodava uusversiooni Goldeneye 25 tegemist, kuni litsentsihoidja projekti lõpetada käskis. Seejärel tegutses ta järgmise spioonitulistamise S.P.I.E.S. Don’t Die kallal, aga ka see jäi pooleli. Näib, mis saatus viimased 4,5 aastat arenduses olnud Dangerous Connectionsit tabab.

Muide, väga sarnast juustust retrohõngu õhkab ka FPS Deep State, aga seal hakkavad vist esinema ka ebaloomulikud kollid ja seetõttu eelistan veidi Dangerous Connectionsit.

9. Screamer

Screamer on siin nimekirjas mõningase avanssiga. Iga uus infokild, mis näitab mängu imelikult mangalikuks minemist, natuke jahutab mu huvi.

Aga läbi aastate on Itaalia stuudio Milestone’i neljarattaliste kihutamised mulle tublisti lõbu pakkunud (eriti Gravel), nii et katsun stiilivalikut ignoreerida ja loodan pingelist sõidumürglit.

10. Halo 5: Guardians ARVUTILE!

No mida kuradit, Microsoft? Sa remaster’dad juba teist korda esimest Halo mängu, aga pole 10 aasta jooksul suvatsenud Halo 5: Guardiansit arvutile portida!? Miks magasid sa selle FPSi hiljutise juubeli nii ükskõikselt maha? Niigi oli alatu ja ebaaus see The Master Chief Collectionist välja jätta, kuigi jah – sinu kõigi muude pattude kõrval on see vaevu tähelepandav plekk.

Irooniline on, et tegelikult ei hooli ma eriti Halo universumist. Vähemalt need kunagi läbitud kaks esimest tulistamist mind ei kõigutanud. Olen täiesti nõus saagale uue võimaluse andma, aga enne tahan, et põhisarja kõik peatükid arvutile olemas oleks. Lootus on õrnake, aga kuna mu oodatuimate toppide seas figureerib sageli mõni ebatraditsiooniline soov, sobib Halo 5 siia kenasti.

Pealegi, mu Valiant Hearts: Coming Home arvutile unistus läks täide!