Ludoloogia logi: 2023. aasta kosmosemängud

Ägedat kosmonautika päeva! Sel puhul vaatame taas korra tagasi 2023-le kui rikkalikule kosmosemängude aastale.

Eelmisel kuul tutvutasime kolme naistegelastega mängu, kuid see polnud kaugeltki kõik. Peale selle, et mitmed filmisaagad said taas mängupeatükke (Star Wars Jedi: Survivor, Avatar: Frontiers of Pandora, Aliens: Dark Descent, The Expanse: A Telltale Series), tuli ka uusversioone (Dead Space Remake), järgesid (Deliver Us Mars, Flashback 2) ja uusi (Scars Above) ning suuri nimesi (Starfield). Ja siis veel need allolevad kolm.

Fort Solis

Fort Solis viib meid kahe tehnikuga hädasignaali välja saatnud Marsi baasi, mille asunikud on vägivaldselt hinge heitnud. Nad kondavad tühjades ruumides, panevad toimunu kilde kokku ning ei suuda ära oodata, millal see kole õhtu läbi saab. Ma samastun – Fort Solis on kohutavalt igav ja ootasin väga, mil see lõppu jõuab.

Kuu aja eest siunasin The Invincible’i selle aeglase liikumise pärast. Selgub, et see on eelmisel aastal Poolas tehtud kaugetel planeetidel toimuvate kõnnisimulaatorite üldine joon, sest ka Fort Solises edenevad tegelased nagu kilpkonnad liivas. Vahele on pikitud mõned nõmedad välksündmused ja minimängud. Ainuke asi, mis natuke Fort Solise kasuks räägib, on selle graafika. Mänguke on päris kena, kuid nõuab ka riistvaralt palju. Üldiselt jääb see siiski pettumuseks nagu telesarja „For All Mankindi“ Marsile keskendunud 3. ja 4. hooaeg.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Nagu öeldud, pole Fort Solis mänguna kuigi suur asi, aga visuaalse demonstratsioonina pole sel viga. Tegelikult hakkaski selle 2080. aasta tulevikuatmosfäär ja head hääletööd silma Rootsi stuudiole Studios Extraordinaires, mis plaanib Fort Solise filmiks ja teleseriaaliks vormida. Näis, kas mitte eriti originaalne lugu sobib sinna paremini.

Lifeless Moon

2014. aasta Lifeless Planet oli okei müsteerium. Lifeless Moon selle spirituaalse järjena on… ka midagi. Mingi metafüüsiline jalutamissimulaator astronautidest, kes hüppavad portaalides ja üritavad vussi läinud katsest sotti saada. Vist.

Sattusin oma Lifeless Mooni sessioone tegema hilisõhtutel väsinud peaga ja ei suutnud loo osas reele hüpata. Stoori pole lihtsalt jälgitav ja pealegi jutustatakse põhiosa sellest kirjalikult. No miks? Kui enamus ajast tuleb nagunii kõndida, siis võinuks vähemalt natuke rohkem raha häälnäitlejatele leida! Peale liigse lugemise on ka autosalvestuste vahed liiga pikad ning pilt natuke liigselt eilne päev. Vähemalt on enamus muusikast väga-väga võimas.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Lifeless Moon on selgelt mäng, mida autorid tahtsid teha, olles valmis ohverdama laiema huvi. Ja sellist vabadust ja julgust katsetada on indie-arendajatel tarvis, sest ainult nemad toovad tänapäeval mängumaastikule värskust. Isegi, kui mäng minuga ei suhestu, on hea, et see peale pikka ootamist ikkagi ilmus.

Revenge of ILCOIN

Ilgelt vastik on tänaval koera ekskremendile astuda, eks? Revenge of ILCOIN annab sama elamuse! Hoia sellest eemale! Mehhiko Focka Games lasi eelmisel septembril välja koleda, kohutavate häälte, tohutult vigase ja amatöörliku FPS-i, kus ei saa muuta isegi jubeda rokkmuusika valjust, nuppude seadmistest rääkimata.

Minu tähelepanu köitis kirjeldus, et tuleb oma kosmoselaeva tulnukpiraatide eest kaitsta, aga tegelikult on lugu absurdsem ja lollim. Põgene või saad trauma!

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Mehhikos ei ole suurt videomängutööstust, kuid õnneks ei saa see käkerdis musternäidiseks – lippu jääb endiselt kõrgel hoidma teadusulme Kerbal Space Program sari. Aga olles kunagi lugenud Mehhiko mängutööstuse kitsaskohtadest, on rahustav näha, et midagi muud seal vahel ikka tehakse ja loodetavasti arenetakse.