Probleemide tekitamine seal, kus neid ole
Juba pikemat aega on videomänge kajastavate veebiväljaannete seas kasvanud trend tekitada probleeme seal, kus neid tegelikult ei ole. Kui väga täpne olla, siis on populaarseks muutunud laisad ja ühemõttelised bravuurikate pealkirjadega arvamusartiklid, kus reaalne arvamus on umbmäärane või puudulik. Selliseid artikleid tekib muidugi igas valdkonnas ohtralt, aga kuna videomängukultuur on tegelikult üsna nooruke, ent siiski hämmastavalt kiirelt arenev, paistabki eriti teravalt silma populaarne trend paisata internetti tuhandete lugejate ja vaatajate ette mõtteid ja arvamusi, mis arutavad mõnda väga olulist teemat asjatundmatult, liiga üldistavalt või hoopistükis kohutavalt kitsalt.
See on loonud olukorra, kus tihtipeale tekib järjekordset taolist artiklit lugedes tunne, et teksti autoril vist lihtsalt ei ole aega, et tegelikult üsna huvitavat mõttelendu korralikult analüüsida ja konkreetset teemat puudutavaks arvamusavalduseks muuta. Seda toonitab ka asjaolu, et enamik taolisi uitmõttena mõjuvaid arvamusartikleid on pealkirjastatud võimalikult magusalt ja ligimeelitavalt, kuid neis puudub läbimõeldud sisu ja neis säilib ainult uitmõtete virrvarr.
Selliste artiklite tootmisega on viimasel ajal eriti silma paistnud Polygon, olgugi, et tegu on mu lemmikväljaandega, mille arvamusartikleid ma väga austan. Kui veel aasta või poolteist tagasi võis samasuguses hooletus mõttelageduses süüdistada meelelahutus- ja videmänguportaali Kotaku, siis hetkel on nendepoolne kvaliteet märgatavalt paranenud. Igal nende uuel postitusel on vähemalt mingisugunegi struktureeritud mõte, kuigi ka nemad on tihtipeale üsna laisad ning lubavad oma veebi ühe- või kahelõigulisi arvamusartikleid, milles autor lihtsalt korraks ohkab ja ühmab, aga tänu magusale pealkirjale tullakse seda mühinal lugema.
See on ka igati loomulik, sest kellel meist oleks tegelikult aega, et absoluutselt kõigega tegeleda ja kõigele mõelda. Aga siinkohal tekibki probleem. Polygon ja Kotaku on kõigest üks osa väljaannetest, mis loovad kvantiteeti, muutes nii väljaande kui ka osa selle lugejatest tükk maad rumalamaks. Paljud lugejad ei vaidle ka vastu, sest loll ja laisk tunneb ikka lolli ja laisa ära.
Arvamused…ilma arvamuseta?
Nii, aga miks viitab minu teksti pealkiri, et videomängud olevat justkui liiga pikad? Eelkõige sellepärast, et Polygon jagas hiljuti arvamusvideot, kus üks nooruslik meesterahvas arutles, et miks on videomängud niivõrd pikad. Polygon nõustus antud arvamusvideoga, toonitades seejuures, et mängud on tõesti kohe liiga pikad, kuigi erineva pikkusega mänge on väga palju, mis Polygoni arvates tähendab, et kõigile jätkub midagi väga erinevate kestvuste järgi. See kõik on väga tore ja ka väga tõsi, aga miks on siis Polygoni artikli pealkirjaks „Video Games Are Too Damn Long?“. Täiesti arusaamatu.
Nii arvamusvideo looja kui ka Polygoni väga lühikeseks jäänud artikkel ei suutnudki omaenda esitatud küsimusele vastata ega ka laiendada mängude liigpikkuse teemat, vaid nad piirdusid ainult tühipalja toonitamisega, et videomängud on liiga pikad. Arvamusvideo küll suutis nii mõndagi huvitavat välja tuua, nagu näiteks 2011. aastast pärit CNN’i statistika, mis näitab, et 90% mänguritest ei lõpeta kunagi oma mänge, kuid enamik arvamusvideost mõjus pigem tobenaljaka pastakast imetud probleemi püstitamisega ja sellele omapoolse lahenduse otsimisega.
Probleem avaldub selles, et arvamusvideo looja esitab küsimuse, ent kui välja arvata näited, võrdlused ja hetkeks mainitud statistika, et toonitada mängude pikka kestvusaega, ei too ta lauale mitte ühtegi reaalset põhjust, miks tema arvates on mängud niivõrd suured ajaröövlid, vaid ta lihtsalt võrdleb mänge teiste meediumitega ning toonitab pidevalt, et videomängud on hirmus pikad. Mis kõige hullem, ta räägib kogu aeg üldistavalt. Nimelt süüdistab noormees kõiki mänge nende liigses pikkuses, kuid tuues näiteks pikki mänge, on nendeks miskipärast avatud maailmaga seiklusmängud nagu Dragon Age: Inquisition ja GTA V ning siia hulka sobivad ka sellised suured nimed nagu Middle-Earth: Shadow of Mordor ja Far Cry 4. Nende mängude põhiolemus ongi pakkuda pikka mänguelamust. See, kas nende mängude sisukus tasub pikkust ära, on hoopis teine teema.
Mis puutub CNN’i 2011. aastast pärit statistikasse, mis avaldas, et 90% inimestest ei lõpeta oma mänge, siis selle peale oskan ainult öelda, et mänge on kuratlikult palju, eriti kui olla Steami või Humble Bundle’i alaline kunde! Sellest tulenevalt on mängurite virtuaalne riiul nii pisikestest kui ka suurtest mängudest pungil, aga aega või jõudu nende läbi mängimiseks pole lihtsalt tekkinud. Tegemist on juba omaette probleemiga, mida saaks käsitleda kui videomängude üleküllust ja vajadust kõiki mänge omada, kuigi alateadvuses teame, et peale esimest paari minutit neid mänge me kunagi uuesti ei puutu.
Ilusad jutud, aga umbmäärased mõtted
Nüüd olemegi jõudnud põhjuseni, miks mina käesolevat artiklit kirjutan. Minu jaoks on lausa talumatu vaadata ja lugeda, kuidas küllaltki suure lugejaskonnaga väljaanne nagu Polygon jagab arvamusvideot, millega väljaanne ka nõustub, kuid asi sellega piirdubki. Lisaks on arvamusvideo väärtus peaaegu olematu, sest kui probleemi osaline püstitamine välja arvata, siis videos ühegi lahenduseni ei jõutudki. Polygoni artikli autorile ei paista see asjaolu üldsegi korda minevat, sest ka tema ei jaga peale pealkirjast viidatud väitele „Video games are too damn long“ mitte ühtegi konkreetset lahendust, põhjust või arvamust. Meil on arvamusvideo, mis teeb väga suuri üldistusi, kasutades näidetena väga žanrispetsiifilisi 2014. aasta viimaste kuude jooksul ilmunud avatud maailmaga seiklusmänge ja selle info põhjal tehakse järeldus, et mängud on liiga pikad. Siin on midagi väga valesti kui austusväärne videomängude veebiväljaanne ei taha ega ei viitsi arutada videos nähtut, vaid ainult jagab seda rahvale, kiidab takka ning ühmab veel midagi umbmäärast juurde. Näete nüüd, miks ma selle artikli kirjutasin?
Aga kas mängud on siis ikkagi liiga pikad või mitte?
2014. aasta läheb arvatavasti ajalukku sellega, et rekordiliselt palju suurmänge lükati edasi ja ühes kõikide teiste õigeaegselt ilmuvate mängudega kuhjati kõik aasta viimastele kuudele. Hea näide on Dragon Age: Inquisition, millesse isegi mängudele pühendunud veebiväljanne Giant Bomb ei suutnud õieti süveneda. Üks mänguaasta sai läbi, algas uus ning igasugune arutelu Dragon Age’i uuest osast kui suursugusest ja väga õnnestunust rollimängust kadus suures osas öhe nagu abivajaja karje, kui varas teda pimedas pargis kimbutama tuleb. Enamjaolt ainult kõige suuremad väljaanded said võimaluse mänguga põhjalikult tutvuda.
Kõik mainitud mängud olidki väga aeganõudvad, pakkudes keerulist, mahukat ja sisseharjumist nõudvat mängumehaanikat. Mängu põhiloo kõrval pakuti nagu ikka ka ohtralt tegevust, mida mängurid on alati harjunud läbi tegema – maksku, mis maksab. Kui kõik need oma olemuselt mahukad mängud ilmuvad aasta viimastel kuudel, ehk ajal, mil pühendunud mängurid aasta parimate mängude nimekirju koostavad ja oma lemmikveebiväljaannete selleteemalisi arvamusi jälgivad, tekibki frustratsioon, et elu, ja selle tihtipeale fikseeritud graafik, lihtsalt ei võimalda kõiki neid mänge läbi mängida.
Kas mängud on siis liiga pikad? Jah, avatud maailmaga seiklusmängud on tõesti pikad, sest nad peavadki pikad olema. Probleem seisneb pigem olukorras, kus loo ja tegelaste kvaliteet on nõrk ning mängus pakutav avar maailm on täidetud kiirelt tüütuks muutuvate missioonidega. See kõik muudabki mängu liiga pikaks ja tüütuks, aga ometigi on see avatud maailmaga seiklusmängude spetsiifiline probleem, mida ei saa niisama lihtsalt lajatada üldistavalt kõikidele mängudele.
Kui võrrelda kirjanduse või filmikunstiga, siis kas videomängud on üldises mõttes üldse liiga pikad? See on väga suhteline. Igal mängužanril on omad plussid ja miinused, mis mängu ägedaks ja elamusterohkeks, pikaks ja vaevaliseks kogemuseks muudavad. Et aru saada, kas mängud on tõesti liiga pikaks muutunud, tuleks teha põhjalik analüüs alustades žanrispetsiifilistest mängudest ja lõpetades suuremate üldistusega. Suuremahuliste rollimängude puhul saab kohe välja tuua, et paljudele käivad sarnase ülesehitusega missioonid ja ühe sama tegevuse pidev kordamine närvidele, aga kui tuua näiteks Dragon Age: Inquisition, ei olegi olukord nii hull, sest tundub, et kvaliteet hoopis tõuseb, mitte ei lange. Kui üldse millegagi võrrelda, on mängud nagu raamatud, mitte filmid. Nagu raamatudki, pakuvad mängud pikka, mahukat ja huvitavat elamust mitmeks nädalaks, kuuks või koguni aastaks, mis Dragon Age: Inquisitioni taolise mängu puhul poleks üldse üllatav. Siinkirjutaja soovib uue Dragon Age’i kindlasti lõpuni mängida ja loodab sellega vähemalt suve hakul lõpetada.
Siinkohal soovitan tungivalt lugeda Kotaku vastust Polygoni jagatud arvamusvideole – Please Stop Saying Video Games Are ‘Too Long’.
2014. aasta suurmängude keskmistest pikkustest
Saamaks kasvõi mingisugust aimdust, et kas mängude liigset pikkust taunivatel väidetel on üldse kasvõi terakestki tõtt, tasubki heita pilk aastale 2014 ja teha pisikene lühianalüüs, et kas eelmise aasta lõikes olid mängud tõesti märgatavalt pikemad kui tavaliselt. Kui teha kiire ülevaade eelmise aasta suurimatele mängudele, ei saa märkimata jätta selliseid nimesid nagu Assassin’s Creed: Unity ja Rogue, Middle-Earth: Shadow of Mordor, Dragon Age: Inquisition, Alien: Isolation, Watch Dogs, Far Cry 4, Dark Souls 2, Infamous: Second Son, Call of Duty: Advanced Warfare, Wolfenstein: The New Order, The Walking Dead: Season 2, Titanfall, Bayonetta 2, Mario Kart 8, Super Smash Bros., Thief, South Park: The Stick of Truth, Destiny ja The Evil Within ning unustada ei tohiks ka selliseid uuendatud versioone nagu Metro Redux, GTA V ja The Last of Us: Remastered.
Seda nimekirja vaadates võib öelda, et enamik neist ületavad üsna hõlpsalt 10 tunni piiri ja jäävad pidama umbkaudu 15-20 tunni vahele. Kui keskenduda ainult avatud maailmaga seiklusmängudele ja RPG-dele, siis võime teha julge järelduse, et isegi umbes 50-100 tundi pikad mängud on enamjaolt täiesti adekvaatse pikkusega, sest kvaliteet kattub enamjaolt kvantiteediga. Nagu ma olen juba eelnevalt korrutanud, saakski seega siinkohal rääkida ainult avatud maailmaga seiklusmängude üldisest ülesehitusest ja mängumehaanikast, sest just selles vallas ongi see õnnetu ajaraiskajast koer maetud.
Lõpetuseks
Kui nüüd asuda kogu sellest mahukast tekstist sündinud järelduste kallale, saangi välja tuua kolm peamist mõtet:
1) Teemast mööda rääkimine – huvitava väite avaldamine ning veelgi huvitavama teema püstitamine, kuid arutluse alla kuuluval väitel puudub tegelikult sisu ja teemal konkreetsus.
2) Parasiitarvamusartiklike levitamine – ligimeelitavate pealkirjadega sisutühjad artiklid, milles peituv arvamusavaldus piirdub pealkirja intrigeerivusega.
3) Enne mõtle ja siis ütle – see on nagu aamen kirikus ja seda ei pea rohkem pikemalt lahti seletama.
Elu, mis koosneb aastatest, kuudest, nädalatest, päevadest, tundidest, minutitest ja sekunditest, millest me hea meelega veedama paraja portsu just nimelt videomängudega, on raske. Kõigil on vaja käia tööl ja koolis ning jumal teab mis sorti asjatoimetustega tegeleda. Kui me aga armastame seda, millesse suhtume väga kirglikult, siis leiame ka alati aega, et mõelda, analüüsida, arutada ja tegutseda. Mida vanemaks saame, seda kiiremaks elu muutub, aga ei tasu unustada, et me kõik oleme osa ühest suurest kultuurist ning ainuüksi aja vähesus ja sellega kaasnev laiskus ei anna meile luba labastada seda, mida armastame.
Veebruar on päral ning nüüd saamegi käesoleva aasta jooksul jälgida, kas mängud on muutumas liiga pikaks. Kui see on probleem nii varasematel kui ka tulevastel aastatel, siis ilmselgelt tuleb muutuda valjuhäälseks ja protestida üleliigse mahukuse vastu. Eks näis millega aasta 2015 silma paistma hakkab.
Värske ⚡
-
Ludoloogia logi: militaarmasinatega meestepäev
Head meestepäeva! Täna taas mänguteemast, mis kõnetab pigem meessugu – lendavad militaarmasinad. „Top Gun: Maverick“ …
-
Ära mängi seda mängu ei kümneka, viieka ega isegi kaheka eest!
Unknown 9: Awakening on osa Bandai Namco laiemast multimeedia frantsiisist. Seda maailma katavad raamatud, koomiks, …
-
Teine Tase 501 × See konsool maksab 850 eurot. Meie ütleme, kas peaksid selle ostma!
Hiljuti jõudis poelettidele Sony uhiuus konsool PlayStation 5 Pro, mille hind on võrdlemisi krõbe. Nimelt …