Ma ei pea end otseselt vanakooli mänguriks, kuigi olen videomängudega kokku puutunud tunduvalt rohkem kui poole oma elust. Samas tähtsustan ma väga just lugu ning vähem mitmikmängu võimalusi. Kas selles on süüdi asjaolu, et oma esimesed teadlikud videomänguri aastad ei olnud mul võimalus pääseda ligi internetile ning sellega seonduvatele lisadele, mida mängud juba siis pakkusid ning mida paljud minu sõbrad väga nautisid, ei oska ma öelda. Küll aga panevad mind kulme kergitama uudised, kus järjest enam niiöelda suuri ehk kõige kopsakamate eelarvetega mänge loobub loost täielikult ning keskenduvad ainult mitmikmängulaadidele. Mulle ei meeldi see.
Aasta lõpul ilmuv Star Wars: Battlefront ei saa üldse lugu omama, kuigi seos uue filmi ning Georg Lucase poolt välja mõeldud tulevikumaailmaga annaks selleks rohkelt võimalusi. Lähiajaloost saab taolisi näiteid tuua juba mitmeid, võtame kasvõi Titanfalli ja Evolve’i. Kuigi ma olen mõlemaid mänginud, neist esimest tunduvalt rohkem kui teist, jäi nendes midagi siiski puudu – lugu. Mõlemad mängud pakkusid videote näol mingit üldisemat tutvustust, kes, kus ja miks, ning seejärel pidin juba pea ees hüppama sellesse virutaalsesse maailma ning tundma end seal kodus ning, mis isegi kõige tähtsam, tundma end motiveeritud seal edasi olema. Samuti ei olnud vahet, kui hästi või halvasti ma selles virtuaalses maailmas hakkama saan, midagi rohkemat nad mulle endast avaldada ei tahtnud.
Vaid mitmikmängule orienteeritud videomängudel on loomulikult oma koht, seda nii mugavate koduseinte vahel, võrgupidudel kui ka suurtel esportsi üritustel. Nad peaksid kuuluma tasuta või odava hinnaklassiga mängude hulka, sest nii leiavad nendeni tee võimalikult paljud mängurid ning väheneb võimalus, kus virtuaalsed lahinguväljad jäävad inimtühjaks. Kindlasti ei tohiks aga selliseid mänge leida poeriiulilt teiste täishinnaga müüdavate mängude vahelt.
Uuele Star Warsile sarnaselt ei saa olema loo osa ka vähemalt sama kaua oodatud Rainbow Six: Siege mängul. Küll saab sellel aga olema niiöelda treenimisvõimalus, kus tuleb vastamisi astuda arvuti poolt juhitud vastastega, samuti on meeskonnakaaslased arvuti poolt juhitud. Kõlab nagu hea alus, millele ehitada huvitav lugu? Kahjuks seda ei ole tehtud.
Hoopis isemoodi käitutakse aga uue Call of Duty mängu puhul, mis sedakorda kannab nime Black Ops 3. Selle loo osa on üles ehitatud mitmikmängu kontseptsioonile, kus kuni neljaliikmelised meeskonnad saavad koos arvuti juhitud vastaseid nottida ning loodetavasti põnevat süžeed nautida. Kuna tegemist on nii arendajatele kui ka mängumasinatele tehniliselt keeruka väljakutsega, otsustati mängu Xbox 360 ja PlayStation 3 versioonid tuua mänguriteni vaid mitmikmänguga. Õnneks on antud versiooni hinda veidi langetatud, kuid kaldun arvama, et see hinnavahe on siinpool Soome lahte vaevumärgatav. Näiteks kohaliku suurima mängumüüja Euronicsi kodulehelt vaatab vastu 5-eurone erinevus.
Mõnda aega tagasi pidi pea kõigil videomängudel olema oma mitmikmäng. Nii nägime ka sellistel loole orienteeritud teostel nagu Uncharted, Tomb Raider või isegi The Last of Us oma mitmikmängu, mis jäid kahjuks kiirelt inimtühjaks ning seda põhjusega. Õnneks on arendajad sellest õppinud ning enam ei pingutata mitmikmänguga seal, kus seda ei ole vaja. Vaadates aga viimase aja suundumust, on tunne, et see õppimine hakkab toimuma ka vastupidises suunas. Kes mäletab, millal saime kogeda viimati tõsiselt head lugu Call of Duty mängus? Oli see ehk Black Opsi esimene osa?
Kõige selle juures on loomulikult ka erandeid ning seejuures väga häid erandeid. Võtame näiteks kõikmõeldavaid rekordeid purustanud Grand Theft Auto viimase osa. Selle üksikmäng oli mulle parimaid näiteid interaktiivsest meelelahutusest, mida tähendab kvaliteetne ajaveetmine ning kuidas on võimalik ühel videomängul vajutada oma huumori ja kriitilise meelega täpselt õigetele ühiskonna valupunktidele. GTA V mitmikmäng oli aga midagi sellist, mis pani mind veidi kaaluma, et ehk peaks andma sellele mängulaadile võimaluse ka teiste videomängude puhul. Mulle meeldis see koguni nii väga, et plaanisin pikalt kirjutada Level1 ajaveebi arvamusartiklit pealkirjaga „Kuidas ma lõpetasin muretsemise ja hakkasin armastama mitmikmängu”. Ehk kunagi veel jõuan selleni.
Ehk on tõesti tegemist vanusest tuleneva vingumisega, kui nähakse, et asi, millega koos sai üles kasvatud, on tegemas läbi muutusi. Miks keegi minu käest midagi ei küsinud? Kas ma ikka olen sellega nõus? Üks asi on aga kindel – mitmikmänge ma lähitulevikus mängima ei hakka ning enda mängumasinatesse, olgu see siis konsool või personaalarvuti, panen esmajärjekorras ikkagi neid mänge, mis on orienteeritud loole.
Värske ⚡
-
Teine Tase 502 × Kes teeb paremaid mänge: eestlased või lätlased?
Oleme tänavu korduvalt rääkinud headest Eestis loodud videomängudest. Millega aga tegelevad meie lõunanaabrid? Piilume piiri …
-
Ludoloogia logi: militaarmasinatega meestepäev
Head meestepäeva! Täna taas mänguteemast, mis kõnetab pigem meessugu – lendavad militaarmasinad. „Top Gun: Maverick“ …
-
Ära mängi seda mängu ei kümneka, viieka ega isegi kaheka eest!
Unknown 9: Awakening on osa Bandai Namco laiemast multimeedia frantsiisist. Seda maailma katavad raamatud, koomiks, …