fbpx

Hiljuti kirjutasin Terminatori saaga 35. aasta sünnipäeva puhul mõnest mängust, kus tuli metallpeletistele kolki anda. Pool aastat tagasi oli ümar tähtpäev aga ka ühel teisel ikoonilisel ulmesarjal, kus James Cameroni käsi sees. Juba 40 aastaseks sai „Alien“.

Kuna õudusulme pole minu teema, olen oma pika mängurikarjääri jooksul siiani suutnud näkkukargavate ja mind hakkida tahtvatest kollidest eemale hoida. Aga nii see ei jäänud. Kõik algas kevadel umbes nii:

Leho: „Kuule, Alienil on 25. mail juubel. Level1 kuidagi tähistab ka? Teeb mingi tagasivaate mängudele või midagi? Neid on paras hunnik.“
Sten: „Aaa, saab või? Ei ole plaanis küll midagi. Aga tee ise!“
Leho: „Mina?! Ei mina küll õige kandidaat pole.“
Sten: „Miks? Oled ikka. Star Warsi mängudest tegid näiteks.“
Leho: „Mis siis. Ma pole Alieni fänn.“
Sten: „Star Warsi austaja sa ka ju polnud. Polegi tähtis, seda teistmoodi nägemus tulebki!“
Leho: „Ma pole kõiki filmegi näinud! Ega kavatse vaadata ka – õudukad pole minu teema.“
Sten: „Pole oluline. Vaatagi neid kui mänge mitte seda, kas ja kuidas nad saagasse mahuvad.“
Leho: „No ma ei tea… Ma ikka kardan…“

Järgneva kuu elasin lakkamatus hirmus, sest artikliprojekti nimel käis Sten öösiti mind akna taga kollitamas, sisistamas ja nagistamas. Lõpuks andsin alla. Võtsin südame rindu ja otsustasin arvutiekraani vahendusel nende ohtlike võõraste eluvormidega rinda pista. Mul läks kuus kuud, et kuus mängu (ja nende rohked lisad) üle elada! Siin mu valik on, kronoloogilises järjestuses.

Alien Trilogy

Kui seekordset mängude valimit koostasin, siis Alien Trilogyl seal kohta ei olnud. Mängul puudus igasugune atraktiivsus. Aga kuna The Collection Chamber on seadnud vana asja töökorda, siis mingi hetkelise ajupeeru ajel installeerisin selle käkerduse ikkagi. Küllap tahtsin alateadlikult lähemalt tutvuda omal ajal nimekate loojatega, kellega seni kokkupuude vähene. Mängu arendajaks oli Probe Entertainment Londoni külje all, kirjastajaks Acclaim Entertainment – kunagi suur tegija, mis aastal 2004 põhja läks.

Alien Trilogy oli jube aegunud juba 1996. aasta lõpus ilmudes. See oli kole, nigela kaadrivahetuskiirusega ja tagatipuks puudus selles hiiretugi ringivaatamiseks. Põhipõhjus seisnes selles, et mäng porditi (kehvalt) varasematest konsooliversioonidest. Juba ainuüksi see, et salvestada saab vaid leveli läbides, viitab töö kvaliteedile.

Mängus ei saa ei hüpata ega kükitada ning suur osa laskemoonast lendab kõrgemal või madalamal asuvatest sihtmärkidest mööda. Ka sama tasandi vastastele on pihta saamine õnneasi, sest hit detection on jama. Lisaks on püstoli tulejõud nõrgem rögahaige tatiklimbist ja granaadid lendavad aegluubis. Puusalt huupi kõmmutamise juures oleks abiks sihikukursor, kuid (tolle ajastu FPS-idele tavapäraselt) seda pole. Et mäng võimalikult kiirelt läbi saada, kasutasin mina kergeimat varianti, aga kahtlustan, et raskematel võib varustust labürintlikes kaartides väheks jääda. Ah, siin on kõik vilets. Õnneks on kergeima taseme juures Ripley peaaegu et surematu.

Jep, lühikese vaatekaugusega monotoonsetes ja keerukates koridorides juhitakse Ellen Ripleyt. Filmide lugusid on oluliselt muudetud. Siin on ta sõdur, kes lömastab roheverelisi putukaid ja halli plögaga androide LV426 koloonias, kõrvalasuvas vanglas ja selles kurikuulsas tulnuklaeva jäänuses. Lugu edastatakse levelite vahel tekstiakende ja mõne videoklipi kaudu. Tasemete sees käib enamasti sobimatu muusika, mis tuletab vahetpidamata meelde, et ebakompetentsetel autoritel polnud aimugi, kuidas kaasahaaravat tulistamismängu valmistada.

Aliens versus Predator Classic 2000

Aliens versus Predator Classic 2000 on veidi uuendatud versioon muidu 1999. aastal ilmunud mängust, kuid aegunud on see ikka. Nigelavõitu pilt ja kehvavõitu helitaust ei takista aga sel siiani olema hirmus, pime, kõledate häältega, õudne ja ehmatav.

Mängus on kolm omavahel seosetut kampaaniat: üks inimese, üks Alieni ja üks Predatorina. Kõigil loomulikult oma eripärad. Näiteks Alien on väle ja oskab ronida ka seintel-lagedel ning Predatoril on kaasas tubli arsenal relvi ja omab mitmeid vaatefiltreid. Aga võõristavad mitmed mängudisainivalikud, mis tol ajal tavalised. Näiteks on tasemed hullud labürindid, kus kerge eksida ja keeruline orienteeruda. Eriti on see harjumatu Alieniga, kes suudab igale poole turnida.

Teadmatus, kuhu ja kuidas edasi minna ei tähenda lihtsalt sihitut ringikolamist, vaid oma vähese kuulivaru ja tervisenatukesega mõõduvõtmist üha pealevoolavate vastastega, mis muudab kogu edenemise frustreerivaks – isegi YouTube’i toel, kust ka mina pidevalt vihjeid otsisin.

Kuigi Rebellion Developments teeb praegu üht mu lemmiksarja Sniper Elite, on pika ajalooga Briti stuudio resümee kaugemas otsas hulgaliselt jura. Minu hinnangul liigitub sinna ka nende Aliens versus Predator. Võibolla teinuks kampaaniad veidi talutavamaks huvitava lisavarustuse – jetpack, ronimisköis, motoriseeritud eksoskelett – kasutamine, kuid need jäid ainult boonusmissioonidesse.

Aliens versus Predator 2 Gold Edition

Aliens versus Predatori järg ilmus juba 2,5 aasta pärast, kuid kahe mängu tasemevahe on meeletu! Samas ehk ei peaks üllatuma, sest mängu taga seisis austusväärne ameeriklaste Monolith Productions. Küll on aga üllatav, et mäng pole siiani digitaalselt ostetav.

Nagu esimeses osas, saab juhtida nii inimesi kui võõraid vägivaldseid eluvorme. Kolm klanni ajavad kaugel planeedil oma ahnuse, kättemaksu, kohusetunde jm asju. Suur osa mängumehaanikatest ja relvadest on üle kolinud ja paremaks läinud. Oluliselt selgem on tasemedisain, kus nüüd on vahelduseks ka avaramaid alasi. Erinevalt esimesest osast on siinsed kampaaniate lood omavahel seotud. Ühesõnaga kõik on igati parem.

Mängule tuli ka lisapakk Primal Hunt, mille tegi lühikese ajalooga stuudio Third Law Interactive. Seda aga peetakse põhimängust nõrgemaks. Põhjusega – lisa on nüri tasemedisainiga ja igavesti igav.

Aliens vs. Predator

Detsembris 2006 napsas õigused „Alieni“ brändi mänge kirjastama hakkamiseks SEGA ja 2010 ilmus lõpuks nende bänneri alt ka esimene mäng. Huvitaval kombel oli üllitajaks taas Rebellion, millele see oli juba kolmas (peaaegu) samanimeline videomäng 16 aasta jooksul! Tegu ei ole siiski järjega, vaid seeria taasalustamisega.

Arvestades minu pettumist 1999. aasta mänguga, olen üllatunud, kui korralik koridoritulistamine Aliens vs. Predator on. Pilt ja mängitavus on tänapäevasemad ja õhkkond meenutab tuntavalt DOOM 3-e. Šnitti on võetud ka Aliens versus Predator 2-st (see nimede taaskasutamine ajab segadusse, eks), sest kolme rassi kampaaniate lood on taas omavahel seotud.

Päris palju on inimeste ning tulnukate teedel kattuvaid kohti, kuid et kõikide osapoolte lähenemine, liikumine ja sõdimisviis on erinev, see ei häiri. Mängitavuse mitmekesisus ongi üks suuremaid tähelepanuväärsuseid, sest kõik kolm on hästi välja tulnud. Inimesed paugutavad loomulikult püsse. Predatoriga saab nähtamatuna hiilida, kõrgustesse hüpata ja madistada nii lähi- kui kaugvõitluses. Alien lidub kui sisalik, nii seintel kui lagedel (tehes orienteerumise mitmemõõtmelisemaks) ja ründab vaid käeulatuses rapsides. Alienidest rääkides – sõduri lambivalgel näha nende silkamist, mis on muljetavaldavalt sujuv, on tõeliselt vaatemänguline.

Kui teha tänaste mängude tulistamistest pingerida (ehk jättes välja Alien: Isolationi), siis paigutaksin mina vägivaldse ja kõheda Aliens vs. Predatori selle tippu.

Aliens: Colonial Marines

Kes mängude fiaskodest midagi teab, on kindlasti kuulnud ka Aliens: Colonial Marines saagast. Kui keeruline oli arendusprotsess, milliste viivitustega see 2013. aasta algul lõpuks välja saadi ja kui röögatult vigane see oli. Põhimõtteliselt oli Gearbox Software arendusega igavesti jännis. Õlekõrt otsides leidsid nad end aitama teise samuti Texase osariigis asuva firmakese nimega TimeGate Studios.

TimeGate oli ideaalne ohver, millele Randy facehugggerina näkku kargas. Stuudio oli teinud nii õudukaid (F.E.A.R.i lisapakid Extraction Point ja Perseus Mandate) kui ulmet (Section 8 ja Section 8: Prejudice). Et ükski neist tulistamistest ei olnud kuigi hea, oli TimeGate rahahädas ja nõus igasuguse lepinguga, et ainult tööd saaks. Gearbox Software kasutas seda ära, pannes TimeGate’ olukorda, kus mõne kuuga oli vaja ligadi-logadi seisus mäng valmis saada. Loomulikult ei saadud kübarast küüliku tõmbamisega hakkama.

Kuna aga „Alien“ on populaarne saaga, on hulk osavnäppe aastaid mängufaile uurinud ning mudinud, et kole mäng ilusamaks ja tervemaks teha. Ühe veapaikadest panin ka mina peale ja kuigi ma ei vaevunud seadetefailide põhjaliku muutmisega (saanuks kenamaks ja võinuks FOV laiemaks venitada), pean tõdema, et Aliens: Colonial Marines üksikosa on muutunud täiesti mängitavaks. Muidugi pole see veatu. Aeg-ajalt takerduvad ja kaovad su kaaslased ära ja mäng ei vaevu õpetama, kuidas relvigi vahetada, aga siiski on madin korralik.

Lugu toimub umbes 50 aastat peale esimest filmi, kus kosmosesõdurid satuvad kasu- ja võimuahne Weyland-Yutani mahhinatsioonidele ja peavad üle elama nii tulnukate kui korporatsiooni eraarmee tigedad rünnakud.

DLC-na tuli stoorile ka oluline lisa. Darkside Game Studios’e kaasabil sündinud Stasis Interrupted on eellugu kolme tegelase silmade läbi. Seegi on täitsa okei, ka raskem ja kõhedam.

Aliens: Colonial Marines tulemisest kuulsime esmakordselt detsembris 2006. 13 aastat edasi ja osade arvates pole see endiselt valmis – TemplarGFX ACM Overhaul läheneb oma kuuendale mängu parendavale versioonile. Kommuun on visa nagu Aliengi.

Alien: Isolation

„Creative Assembly teeb Alien: Isolationit!? Stuudio, mis üle tosina aasta põhiliselt ajaloolise reaalajastrateegia Total War seeriat vorpinud, teeb nüüd läbi silmade vaates õudusulmet!?“ Nagu paljud, olin ka mina üllatunud, sest oma liistude juurest mindi diagonaalselt teise teemasse.

Aga SEGA teadis, mida teeb. 2005. aata algul oma hõlma alla ostetud vana Inglismaa stuudiot usaldati ja nende prototüübi esitlus oli edukas. Võibolla aitasid kaasa ka varasemad stuudio mängud Spartan: Total Warrior ja Viking: Battle for Asgard, mis tõestasid, et suudetakse luua ka midagi muud kui RTS-i. Ja äkki tuletas keegi ka meelde, et stuudio algusaastatel eelmisel sajandil tehti käputäis ulmemänge, millest mõni ka üksikisikuvaates.

Alien: Isolationi jaoks pandi kokku uus tiim, mis töötas mängu kallal neli aastat. Legendaarseid ulmefilme loonud 20th Century Fox (mis nüüd The Walt Disney Company omanduses) jagas Creative Assemblyga kolme terabaidi jagu materjale, et tegijad saaksid hoida oma loome võimalikult autentse. Tulemuseks ongi Alien: Isolation, mis kahtlemata siinsetest mängudest 1979. aasta algmaterjali kõhedale õhkkonnale kõige truum.

Mängu sümpaatne sangar on Ellen Ripley tütar Amanda Ripley. Kui aastal 2137 (15 aastat peale Nostromo kadumist) talle kui Weyland-Yutani tehnikule teatatakse, et tema kadunud ema laeva must kast on leitud ja kas ta soovib kaasa tulla selle äratoomisele, ei ole pikka mõtlemist. Amanda tahab teada, mis juhtus.

Lammutamisele minevale kosmosejaama Sevastopolile jõudmisel läheb jama lahti. Valitseb kaos, osad inimesed on relvastatud grupeeringutesse koondunud, androidid on vaenulikud ja pealekauba hulgub mingi must verejanuline elukas ringi. Käbi aga ei kuku kännust kaugele. Amanda on sama südikas kui ta mamps. Käputäie vidinate ja relvadega, sealhulgas liikumisradari ja leegiheitjaga, seikleb näitsik lagunevas jaamas ringi, uurib olukorda, aitab teisi ja üritab päästa ja pääseda. Korralik kaart ja legend kaitsevad massiivses metroidvanialikus kosmoselinnas äraeksimise eest, kuigi kolada on seal huvitav – retrofuturismi keskkond, ehk kuidas 70ndatel filmiloojad tulevikutehnikat kujutlesid – on väga ägedalt välja kukkunud.

Alien: Isolation on siinsetest mängudest ka kõige kvaliteetsem. Kõik tehnilised aspektid on väga head ja 2014. aasta tootena on see siiani päris kena. Muusika ja kõned on sobilikud, kuid eriline rõhk on helidisainis pandud keskkonnatunnetusele – tulnukputuka liikumist on pea alati kuulda ja selle alusel tulebki otsustada, kust kaudu ja millal edasi minna. Pinge hoidmiseks on Alien pandud patrullima kaootiliselt. Üldiselt see töötab ja teeb mänguri eriti ettevaatlikuks, aga mõnikord ka frustreerib, sest juhtumisi kargab koll välja just sinu pea kohalt. Ülikiire jõletise eest ärajooksmine on mõttetu ettevõtmine. Vahetevahel, kui osad uksed on veel lukus, tekitab keerulisi situatsioone kasutatavate salvestuspunktide pikk vahemaa, kuid neid hetki on õnneks vähe.

Aeglase tempo tõttu kestab mängu põhiosagi päris kaua, kuid siiski on sellele veel hulga lisa, lausa seitsme DLC näol. Paar neist viivad tagasi Nostromo pardale, et esimest filmi oma nahal kogeda. Ülejäänud 12 kaarti on (minu jaoks liiga) kõvad üleelamise-väljakutsepähklid. Erinevatel Sevastopoli asukatel tuleb ülesandeid lahendada ja teed otsides põgeneda. Nagu eluspüsimisegagi tükk tegu poleks, tiksub lisasurvena ajapiirang.

Kuigi mäng on põhjusega kamaluga kiitust ja pärgasid teeninud, ei müünud see piisavalt hästi, et SEGA plaanis olnud järjele rohelist tuld oleks näidanud. Küll on aga mängust tehtud raamatuversioon ja koomiksijärjed, selle aasta jaanuaris tuli mobiilimängust spin-off Alien: Blackout ning nüüd detsembris originaalist Nintendo Switchi versioon.

Alien: Isolation tekitas minul samu tundeid, mis Ubisofti ZOMBI – mida edasi, seda rohkem hakkasin mängu hindama. ZOMBIst muidugi rohkem. Alien: Isolation on tegelikult päris tore ajaviide ja arvestades minu võõristusest õudukate vastu… on see kõva kompliment!