Ra Ragnar Novodi TOP 10 mängu aastal 2019

Sel aastal ilmus väga palju mänge ning sellest suurest kogusest jõudsin järgi proovida ainult väikese osa. 2019 oli hea mänguaasta, sest ilmusid nii mitmed üllatajad, rahva lemmikud kui ka kauaoodatud pärlid, mis ei suutnud lõpuks täita mängijate ootusi, ent mis pakkusid ikkagi nii heas kui halvas meeldejäävaid elamusi. 2020 saab olla ainult veelgi parem mänguaasta, aga ega 2019 ka kaugele maha jää.

Mängud, milleni üldse ei jõudnud või mida mängisin liiga vähe: Life Is Strange 2, Control, Disco Elysium, Devil May Cry 5, The Outer Worlds, Observation, Outer Wilds, The Sinking City, Sea of Solitude, Remnant: From the Ashes, Ancestors: The Humankind Odyssey, GreedFall, John Wick Hex, Afterparty, Children of Morta.

10. Gears 5

Minu esimene Gears seeria mäng peale esimest osa polnudki looliselt nii segane kui kartsin. Eks see näitab ka, et lugu ja tegelaste vahelised suhted pole nüüd nii keerulised, et nende mõistmiseks on vaja tingimata kõik varasemad mängud läbi teha. Gears 5 on nagu suure eelarvega blockbuster ulmefilm, mille lavastasid koos Spielberg ja Bay, et ühelt poolt oleks palju ulmemöllu ja teiselt poolt ka kordaminevad tegelased. Mina sain siit kõik, mida tahtsin ja mängiksin seda lähiajal kindlasti ka uuesti.

9. Borderlands 3

Nii nagu [digi] arvustuses kirjutasin: „Selgelt on tunda, et Gearboxi Borderlandsi arusaam mängudisainist ja huumorist on hakanud ajast maha jääma. Siiski, kõmmutada on endiselt lõbus ja seepärast on ka Borderlands 3 erakordselt nauditav isegi siis, kui mitu mänguelementi on vahepeal ilmunud mängudega võrreldes vanaks jäänud. Midagi pole katki ja kõik töötab, ent videomängud on siiski vahepeal edasi arenenud. Borderlands on aga natuke paigale jäänud.“

8. Star Wars Jedi: Fallen Order

On imekspandav, et uue „Star Warsi“ triloogia rahalist edu arvesse võttes polnud vahepeal valminud mitte ühtegi üle 30 tunnist loopõhist „Star Warsi“ mängu. Vahepeal läksid päris mitu manalateed (Star Wars: 1313 ja see Visceral Gamesi oma) ning üks oli väga kehva (Star Wars Battlefront II), aga nüüd saime lõpus ühe väga kena, kõlbuliku ja riskivaba „Tähesõdade“ mängu. Star Wars Jedi: Fallen Order on vanakooli mängudisaini elementidest pungil ning nii mõnigi osis ka iganenud, aga see on lõbus, meeleolukas ning täidab ideaalselt selle tühimiku, mille tekitas loopõhiste „Star Warsi“ mängude puudumine.

7. Resident Evil 2

Nii nagu [digi] arvustuses kirjutasin: „Resident Evil 2 on mitmes mõttes hämmastav, aga peamiselt sellepärast, et see on üks väheseid pikalt kestnud seeriasse kuuluvaid mänge, mida võivad kõik, kes pole asjaga kursis mängida ilma et tunneks end eksinuna. Resident Evil 2 on meisterlik õudusmäng, mis pakub midagi uut nii fännidele kui ka asjatundmatutele.“

6. Sekiro: Shadows Die Twice

Nii nagu [digi] arvustuses kirjutasin: „Vahelduseks pole ka FromSoftware mängu lugu krüptiline ja arusaamatu. Lugu on lihtne: samurai, kel nimeks Hunt, isand röövitakse ja mängija ülesanne on läbida sõjast laastatud 16. sajandi Jaapanis erinevaid inimvaenlasi ja hämmastavaid koletisi täis kadalipp. Kõige huvitavam uuendus on aga samurai proteeskäsi, kuhu saab mängu jooksul lisada abivahendeid nagu näiteks kirves, tulepomm ja ka võime kasutada haardekonksu. Viimane muudab koheselt Sekiro teistest Fromi mängudest selgelt eristuvaks. Maailma avatus, liikumisvabadus, mehaanikate rohkus ja selge lugu muudavad Sekiro üheks korralikuks peavoolumänguks, aga see ei tähenda, et midagi oleks lihtsamaks muutunud.“

5. Close to the Sun

Nii nagu [digi] arvustuses kirjutasin: Close to the Sun on läbi ja lõhki loole ja karakteritele pühenduv triller, mis on tuttavlik tänu BioShockile, aga jääb kauaks ajaks meelde tänu kenasti esile toodud müsteeriumile, oskuslikult esitatud õudusele, huvitavatele pööretele ja hästi kirjutatud tegelastele.“

4. Trover Saves the Universe

Nii nagu [digi] arvustuses kirjutasin: „Nii VR-is kui ka arvutil ja konsoolidel saadaval oleva mängu lugu oleks justkui pärit „Rick and Morty“ nendest episoodidest, kus nägime dimensioonidevahelist kaabeltelevisiooni. Mida veel tahta mängust, mille alguses varastab nokakoletis peategelase koerad, topib need oma silmadesse, muutub nende abil väga tugevaks ja ähvardab maailma hävitada?“

3. Metro Exodus

Nii nagu [digi] arvustuses kirjutasin: „Metro Exodus pakub seda, mida seeria fännid juba ootavad: inimlik lugu, mis ei püüa tähelepanu maailma päästmise stsenaariumiga, vaid tegelastega. Neile kaasa elades, nende lugusid kuulates, nendega rongis purju juues, kitarri mängides ja lauldes tundsin end osana selles radioaktiivses maailmas eksisteerivast perekonnast, millest ei osanud enne puudust tunda, aga pärast 30 tundi ei tahtnud enam neist lahti öelda.“

2. A Plague Tale: Innocence

A Plague Tale: Innocence on mõnes mõttes selle aasta Hellblade: Senua’s Sacrifice. See pole saanud nüüd küll nii palju positiivset tagasisidet ja ületanud sama palju uudiskünnist, aga tegu on siiski omaette pärliga, mida oli võimatu kinni panna, sest lugu, maailm ja tegelased läksid kohe esimeste sekundite jooksul korda. Maailma visuaalne disain on aga nii rabavalt kaunis, košmaarne ja naha vahele pugev, et seda kõike on raske pärast pikka mängusessiooni maha raputada.

1. Death Stranding

Hideo Kojima Death Stranding on saanud igasugust kriitikat, aga paistab, et enamjaolt ollakse nõus, et tegu on vigase meistriteosega, mille loomisel jäi looja ego jalgu. Mina aga ütlen, et sellised julgeid suure-eelarvelisi eksperimente võiks olla veel ja veel. See pole perfektne mäng, aga milline mäng seda oleks? Vähemalt minu nimekirjas pole ühtegi teost, mida ei saaks kritiseerida. Death Stranding on selle nimekirja ainuke, mis pani mind tundma seda, mida pole ammu AAA mängude juures tundnud. See on tunne, kui mängin midagi, mida pole tõesti varem näinud ja mille puhul peab vahelduseks ka õppima, kuidas see kõik töötab.

Kojima tegi midagi võimatut. Ta näitas, et kõik kuulsustega suure-eelarvelised mängud ei pea olema valemipõhised ja etteaimatavad. Death Stranding on vaimustavalt veider elamus, mida oli raske kinni panna ja mida tõenäoliselt kaua aega uuesti ei mängi, aga kui seda teen, siis tõenäoliselt ainult sellepärast, et seda aja möödudes lihtsalt uuesti kogeda.