ARVUSTUS: Danganronpa 2: Goodbye Despair

Danganronpa on arendaja Spike Chunsofti poolt loodud mänguseeria, mis kombineerib visuaalromaani sihi-ja-kliki seiklusega. Tegemist on üliintrigeeriva mõrvamüsteeriumite sarjaga (meenutab pisut Ace Attorney seeriat) ning ma kavatsen kõik peatükid läbida ja teiega enda muljeid jagada. Antud arvustus keskendub triloogia teisele osale, alapealkirjaga Goodbye Despair.

Danganronpa 2: Goodbye Despair tuli Jaapanis välja aastal 2012 PSP peal ning aasta hiljem jõudis teos ka PS Vitale. Just nagu esimese peatükiga, toodi teos 2014. aastal läände ning viidi üle ka uutele platvormidele nagu PS4 ja PC. Antud arvustuseks sai läbi mängitud üllitise Steami versioon.

Nagu ülalolevast videost (mille taustamuusika on kuidagi veidralt tuttav… ) võib näha, algab järjelugu natuke teistsuguse tonaalsusega. Mängija tegelaseks on Hajime Hinata, kes – just nagu esimese mängu kangelane Makoto Naegi – ärkab üles 15 Hope’s Peak Akadeemia eliitõpilase seas. Olukord on aga natuke teistsugune. Selle asemel, et olla koolimajas lõksus, on uus tegelaste punt hoopis troopilisel saarel, millel nad ei pea teineteist tapma, vaid… sõpradeks saama?

Just nii tutvustabki sunniviisilist puhkusepaketti väike rääkiv jänes nimega Usami – antud koolireis peab olema rahulik ja vägivallavaba. See selgitus ei rahulda aga õpilasi, kes tahavad leida saarelt väljapääsu ning saada teada, mis neid selle olukorrani viis, kuna kõik kannatavad mälukaotuse all. Enne, kui jõutakse midagi aga korda saata, ilmub välja üks vana tuttav mustvalge kaisukaru, kes vallutab kogu saare enda robotjüngritega, et tõeline tapamäng saaks alata.

Monokuma nimeline karuke paneb seejärel paika reeglid, mis peaksid kõikidele esimese Danganronpa mängijatele juba vägagi tuttavad olema – et saarelt minema pääseda, on vaja mõrvata vähemalt üks enda klassikaaslastest ning teiste kahtluste alt pääseda. Sel juhul mõrvar pääseb ning kõik teised surevad. Kui aga süüdlane vahele jääb, hukatakse vaid tema. Just sellisesse lootusetusse olukorda on need 15 eliitõpilast lükatud. Tere tulemast Dangan saarele!

Jättes kõrvale teose alguse, kus mängijat natuke eksitatakse, on Danganronpa 2 üldine ülesehitus väga sarnane esimesele peatükile. Siin aga tulevad esile elemendid, mis on järjeloole omased. Dangan saar on tunduvalt suurem mängukeskkond, kui Hope’s Peak Akadeemia, ning kuna tegemist on üksiku saarega, on pea kohal päike, jalge all liiv ning kõik aknad pole kinni kaetud. Igal õpilasel on oma väike majakene, saab käia söömas restoranis, jalutamas rannas, ostlemas poes ja kõike muud. Oleks isegi suhteliselt mugav elamine, kui poleks lõksus ning kui ei valitseks pidev hirm ja usaldamatus enda kaasõpilaste suhtes.

Asukoht pole aga ainus asi, mis on muutunud omapärasemaks ja värvikirevamaks. Sama võib öelda ka uute tegelaste kohta. Alustades järjeloo mängimist, ei olnud ma kindel, kui palju eliit-kategooriaid suudetakse veel välja mõelda. Õnneks need mured vaigistati üsna kiiresti. Õpilaste seas on igasuguseid spetsialiste, olgu selleks kokk, mehaanik, muusik, tantsija, medõde, fotograaf või isegi yakuza (ei pääse ma nendest isegi väljaspool Yakuza seeriat).

Just nagu esimeses osaski, on tegelased oma välimuselt ja pinnapealselt käitumiselt üsnagi üle võlli ning tihtipeale järgivad rangelt mõnda troopi. Kõik õudsed olukorrad, millesse nad visatakse, toovad aga välja erinevad inimlikud küljed, mis võivad nii mõnegi negatiivse esmamulje pea peale pöörata. Danganronpa võime luua absurdseid tegelasi ning neid seejärel väga realistlikuks teha on esimesest episoodist järjeloosse edasi kandunud ja ma väidaks, et seda on isegi parendatud!

Need hästi kirjutatud tegelased kindlustavad aga, et kui mõrv aset leiab, on tegemist väga tabava ja tihti isegi südantlõhestava juhtumiga – sündmus, mis on nagu kurjakuulutav äratuskell, mis tuletab meelde, et tegemist ei ole troopilise puhkusega. Mängitavus kajastab seda muutust, sest sellest hetkest pole enam ainsaks tegevuseks saare uurimine ning tegelaste tundmaõppimine, vaid nüüd on vaja mõrv lahendada. Just nagu esimeses mängus, on vaja rääkida kõikide tegelastega ning koguda asitõendeid, mida saab tulevasel kohtuistungil kasutada.

Pärast juhtlõngade kogumist algab klassi kohtuistung, kus Monokuma paneb kõik õpilased ühte tuppa vaidlema ja arutlema, kuni jõutakse tõeni. Terve see protsess on vanadele fännidele tuttav. Kõik kogutud asitõendid on olemas kuulidena (niinimetatud „Truth Bullets“) ning väitlemise ajal on mängijal ees sihik. Kõik öeldu lendab ekraanile tekstina ning kui mõni vastuväide jääb silma, on vaja seda n-ö „tulistada“ asitõendiga, mis selle väite ümber lükkaks. See mängitavus oli omapärane ja lahe esimeses osas ning samapalju teiseski!

Kohtuistungile on lisatud terve hulk uusi minimänge veel lisaks standardsetele debattidele, olgu selleks üks-ühele vaidlus või isegi Hajime enda mõtetesse minek, et formuleerida õige argument. Need pikad vaidlused võivad kesta mitu tundi ning on alati täis erinevaid pöördeid. Lõpplahenduseni jõudmine toob võiduka tunde, aga samal ajal ka kurbust, kuna on täitsa võimalik, et üks lemmik kaasõpilastest osutus mõrvariks.

Kõik siiani kirjeldatu kõlab arvatavasti väga sarnaselt esimesele teosele ning pinnapealselt see just nii ongi. Danganronpa 2 pole järjelugu, mis üritab seeriat taasluua, aga pigem üritab eelnenud episoodi kindla vundamendi peale ehitada. Arendatakse kõike, mida hea järjelugu parendama peaks: omapärasem tegelaste punt, suurem ja värvikam mängukeskkond ning varieeruvam mängitavus. Heliriba ja visuaalstiil on jätkuvalt fantastilised, kuid märgatavalt mitmekülgsemad kui varem. Kestus on ka pikem, olles rohkem kui 30 tundi, ja lisamängulaade on ka rohkem!

Danganronpa 2 suurim eelis mitte kõigest enda eelkäija ees, vaid ka paljude teiste seiklusmängude/visuaalromaanide ees, on see, kui fantastiliselt kirjutatud see on. Siinkohal pole juttu kõigest tegelastest, aga erinevatest olukordadest, kuhu nad sattuvad ning mõrvamüsteeriumid, mis nende tulemusena tekivad. Trigger Happy Havocis kasutas Monokuma palju psühholoogilist manipulatsiooni, et panna tegelased teineteist tapma, kuid teises osas on tema meetodid isegi leidlikumad ja kurikavalamad.

Selle mustvalge kaisukaru tõttu leiavadki aset kõige šokeerivamad roimad, mis seerias siiani on olnud. Kui ma esimeses Danganronpas kohtuistungile suundusin, oli mul alati mõni teooria paigas, et kes võis olla mõrvar. Jah, enamasti ma eksisin, kuid mul oli mingi idee siiski olemas. Danganronpa 2 kohtuistungitele minnes ei olnud mul tihtipeale aimugi ning just need viimased inimesed, keda ma oleks süüdi mõistnud, osutusidki mõrvariteks. Just niimoodi ongi vaja kirjutada fantastilisi krimkasid ja mõrvamüsteeriumeid!

Danganronpa 2: Goodbye Despair on fenomenaalne järjelugu, mis teeb kõiki samu asju õigesti, mida sellele eelnenud mäng, samal ajal lihvides nõrku kohti ja lisades rohkem varieeruvust. Kuigi asukoht ja tegelastepunt on täiesti uued, on soovituslik pigem läbida esimene osa enne teise juurde asumist. Just nagu Virtue’s Last Reward tegi 999 mängijatega, nii teeb ka Goodbye Despair Trigger Happy Havoci fännidega. Alguses tutvustakse uhiuusi tegelasi ja asukohti, kuid samal ajal näidatakse midagi tuttavat, mille olemasolu järjeloos tõstatab nii mõnegi kulmu.

Nii et kui Eesti vihmane ja külm talv on üle visanud, siis Dangan saar ootab suvitajaid! Kindlasti aga haarake kaasa lisaks päikesekreemile ka muid kaitsevahendeid. Liigne UV-kiirgus pole seal ainus asi, mis teile halba võib teha.