fbpx

Ilusat sügist kõigile! „Leho mängis…“ sarja tekkinud väike lünk ei ole põhjustatud ainult suvepuhkusest, vaid seekordsete mängude tohutust ajanõudlusest. Viimastel kuudel olen pikalt rännanud mineviku, oleviku ja tuleviku imaginaarsetes virtuaalversioonides. Ühisteks nimetajateks neis on avatud maailm ja (jällegi) Ubisoft.

Assassin’s Creed II

Julgen väita, et Ubisoft on täna üks produktiivsemaid liivakastimängude (sandbox) vorpijaid. Selle lumepalli üks veerema panijatest oli Assassin’s Creed. Ubisofti esimene enda stuudiost tulnud avatud maailmaga üllitis osutus arusaamatult edukaks ja selle tõukel, jämedalt võttes kümmekond aastat tagasi, hakkaski kompanii oma suurematele brändidele lahtisi mänguväljakuid planeerima.

Esimese Assassin’s Creedi edu üllatab mind senini, sest puudujäägid olid ju meeletud, vähemalt arvutiversioonil. Kole ja vigane Assassin’s Creed II ei ole minu silmis ka midagi teinud, et asju parandada. Ebasümpaatne tegelane ja kütkestamatu lugu, mida mina ei suuda jälgida, on väiksemad puudused. Kohutav kontrollskeem, kohmakas juhtimine ja segane võitlussüsteem on suurimad ämbrid, kuid seegi pole veel kõik. Mäng on liiga pikk, täis korduvaid ja korduvaid kohustuslikke ja valikulisi ülesandeid. Niigi igavat rassimist liigsete missioonide kallal nüristavad veel meeletus koguses kogumist ja korjamist ootavad asjad – kümmekond liiki kola nipsasjakestest relvastuseni.

Ma ei saa öelda, et avatud kultuuriaken – renessanssiaegne Itaalia – mind enne Assassin’s Creed II mängukeskkonnana meelitanud või eemale tõuganud oleks, kuid nüüd on see küll minu jaoks ebameeldiva varjundi saanud. Kahtlen, kas suudan jätkata Ezio triloogiat peale sellise äärmiselt nüri tera nüsimist. Tõenäoliselt jätan esmakordselt oma mängimiste juures seerias lüli vahele ja jätkan mõrtsukaklanni pistoda suunamist uuemas ajastus.

Tom Clancy’s Ghost Recon Wildlands

Niivõrd, kui Assassin’s Creed II tekitas mulle hingehaavu, oli Ghost Recon Wildlands lisapakkidega neile palsamiks. Uskumatult äge märul leidis tee mu arvutisse oma vanust arvestades ootamatult kiiresti, sest ka mu sõber ostis selle ja oli soov koostööga pahadele pasunasse viruta. Koostöö jäi vaid ühe põgusa proovimise peale seisma, kuid üksinda (või täpsemalt oma arvuti juhitud uute semudega) kulutasin metsikus Boliivias kolme-nelja ööpäeva jagu aega sealsele kriminaalsele elemendile selgeks tegemiseks, kui väära elukutsevaliku nad on teinud. Oma õppetunni said kõik narkoparunid ja nende leitnandid, kellest igaüks oma korraliku taustalooga.

Wildlandis on samuti tohutult teha ja korjata, sealhulgas on hulga missioonide kordusi, eriti ressursse täiendavate valikuliste ettevõtmiste juures, aga mäng suudab vaatamata sellele pikalt äge püsida. Sujuv mängitavus ja lähenemisviiside paljusus on kindlasti osad põhjustest, kuid minu jaoks on kirsiks tordil helikopter! Lennumasin muudab talutavaks pikkade distantside läbimise, sellega kruiisides näeb, kui kena maastikuga ja mitmekesine mängumaailm on loodud ning mis kõige rajum – sain teha õhudessante vastaste kantsi. Sipelgapesi võib torkima minna kuidas tahes: õhust, maalt või veelt otserünnakuga, hiilides ja drooniga maad kuulates, lühimaavõitlusega või snaiperdades, vastupanuliikumise liitlaste toetusega või oma jõududega. Vaheldusrikkus on mängu trump.

Võiksin pikalt jaurata, kuidas seeria eelmisest osast Ghost Recon: Future Soldierist mõõtmatult pika sammu võrra edasi arenenud Wildlandsis meeldivad mulle veel lugu, ilmamuutlikus, kompetentne tehisintelligents, juhtimissüsteem ja sadamiljon muud pisiaja, ning alles seejärel kuskilt pisipuudusi otsida, kuid lõpusõnumiks jääks ikkagi, et Wildlands on minu silmis fantastiline mängumaailma saavutus, mis on võrreldav „Sicariode“ tugeva jalajäljega filmimaastikul.

Far Cry 3: Blood Dragon

Blood Dragon oli üllataja. Ubisoft tõmbas torukübarast krokodilli, kui Far Cry 3-le sellise näoga iseseisva lisa kuulutas. Tänaseks on Blood Dragoni väljatulekust möödas üle viie aasta ja kuigi see ei sära enam nii heledalt kui ilmudes, on neoonne 80ndate filme ja multikaid parodeeriv retro-futuristlik tulistamine endiselt täht mängutaevas.

Blood Dragon on siinsetest mängudest ainsana läbi silmade vaates, meediumiks one-linereid loopiv ja jõulise nimega superkübersõdur Rex Power Colt. Mängu humoorikus tuleneb kümnenditevanustest klišeedest, kuid õnneks on aru saadud, et kuigi kaua vihjed „Terminatorile“, „Robocopile“, „Star Warsile“, „Teenage Mutant Ninja Turtles’ile“ ja suurele hulgale teistele popkultuuriikoonidele ei toida ja Blood Dragoni plussiks saab lugeda oskust õigel ajal lõppeda. Oleks ta aeganõudvam, kuluks uudsuse võlu maha ja kogu see jant hakkaks tüütama. Vähem, kui kümne tunniga on farcrykolmelikku avatud maailma robosõjatanner vallutatud, kurjamid kasti taotud ja draakonid taltsutatud. Kuni see kestab, on lõbu, pinget ja plahvatusi kuhjaga.