ARVUSTUS: Fist of the North Star: Lost Paradise

Aasta alul Jaapanis ilmunud Hokuto ga Gotoku (tõlkes Like a North Star) on populaarse manga- ja animeseeria „Fist of the North Star“ põhjal tehtud mäng. Antud märul pole aga kõigest järjekordne litsentsi põhjal loodud teos, vaid see on valmistatud Yakuza arendajate poolt. Üllitis on nüüd lõpuks jõudnud ka läände, pealkirjaga Fist of the North Star: Lost Paradise.

Fist of the North Stari tegevus leiab aset post-apokalüptilises ajastus, kus tuumasõdade tulemusena on maailm suureks tühermaaks muutunud. Ellujääjad on rajanud pisikesi linnakesi, kus üritatakse mingit laadi korda säilitada. Selle teevad keeruliseks erinevad bandiidid, kes elavad inimlikkuse kõrval heitnud ajastus, kus toores jõud on tihti kõige tähtsam. Tegemist on vägivaldse, madmaxilikku maailmaga.

Peategelaseks on Kenshiro, kes üritab kõigest väest oma kadunud naist Yuriat leida. Otsingud viivad ta Eedeni-nimelisse suurlinna, mis on tulvil saladusi – nende seas ka Yuria asukoht. Kenil pole seega muud valikut, kui liituda linna juhtidega ning aidata tagasi tõrjuda Eedeni erinevaid vaenlasi, et lõpuks oma kallimaga taasühineda. Lugu on lihtne, kuid kaasahaarav ning oli spetsiaalselt mängule loodud, tänu millele pole varajane kokkupuude „Fist of the North Stariga“ hädavajalik.

Fännidel ei tasu aga nukrutseda – originaalloole vaatamata on teos täis tuttavaid nägusid. Nende seas on paljud Kenshiro suurimaid vaenlased mangast nagu psühhopaatiline Jagi või ülivõimas rusikakuningas Raoh (jah, see on tema päris tiitel). Kuigi kahjuks taolised karakterid väga pikka tutvustust ei saa, mistõttu võivad nad uutele mängijatele kohati tunduda ühedimensioonilised, hingavad neile häälnäitlemine ja võitlusstiilid piisavalt elu sisse, et nad niipea ei unune.

Mainides võitlusstiile, peab ära märkima Kenshiro ühe olulisema aspekti. Tegemist on mehega, kes on justkui segu Mad Maxist ja Bruce Leest – esimene viitab tema välimusele, teine aga tema võitluskunstide oskusele. Ken ei praktiseeri aga lihtlabast karated, vaid surmavat Hokuto Shinkenit. Tegemist on stiiliga, mille põhirõhk on pandud inimeste erinevate närvipunktide tabamisele, tänu millele hakkab vastase keha seesmiselt hävinema.

Mängitavuses on Hokuto Shinken esikohal, kuna kaklema peab väga palju. Sarnaselt stuudio tuntuima seeriaga on vaja bandiite klohmida kiirete nõrkade rünnakute ja aeglaste tugevate hoopidega. Kui vastane on piisavalt haiget saanud, on võimalik tabada tema närvi, mille tulemusena on võimalik teha üks uhke surmav hoop, mis loomult sarnanevad Yakuza mängude Heat Move’idega. Neid võtteid on üle kahekümne ning varieeruvust on palju.

Siin aga sarnasused Kazuma Kiryu kaklustega lõppevad. Lost Paradise’is ei kasuta mainitud erivõtted mitte mingeid ressursse, vaid pigem täidavad Keni Seven Star riba. Sellele aitavad kaasa ka muud asjad, näiteks vastaste rünnakute vältimine, lihtsalt nende peksmine või välksündmuste tabamine õigetel hetkedel. Kui riba on täis, saab mängija aktiveerida Burst Mode’i, kus Kenshirol lendab seljast särk ning sellega koos kaovad igasugusedki piirid tema võimetele. Võitlused on brutaalsed ja lõbusad.

Mängitavuse teine pool on Eedeni linna uurimine ning mööda tühermaad sõitmine. Kõik kohad on igasuguseid toredaid kõrvaltegevusi täis, olgu nendeks minimängud või täispikad missioonid. Lisaks standardsetele kasiinodele ja arkaadidele, on ka palju humoorikaid ajaviiteid, nagu näiteks pesapall, milles Kenshiro lööb suure raudkangiga mootorrattal sõitvaid bandiite taevasse. Kõrvalmissioonid ise on tihti väga naljakad, sundides Keni kasutama Hokuto Shinkenit mitte kõigest tapatööks, aga ka arstikabinetis või isegi baaris kokteilide valmistamisel.

Yakuza fännid arvatavasti leiavad Lost Paradise’ist palju tuttavat, kuna antud teos kasutab tolle seeria nullinda osa mängumootorit. Kuigi visuaalselt erinev ja tihti väga teistsuguse mehaanikaga, on kõik mängitavuse osad sama tunnetusega, mis Ryu Ga Gotoku stuudio tuntuimal sarjal. Õnneks on erinevusi piisavalt palju, nii et see just halb asi pole. Negatiivne on aga, et Fist of the North Star: Lost Paradise üritab meeleheitlikult täita suurt jalajälge, mille uuemad Yakuza peatükid on jätnud.

Selle lähenemise tõttu on teos väga hea, aga teda on liiga palju. Lugu on lühike, kuid arendajad on seda kohati mõttetult pikaks venitanud – punktist A punkti B minek nõuab tihti , et mängija käiks läbi ka C, D ja E. Vahel on sellised kõrvalepõiked hästi tehtud, kuid enamasti on neil ajaraiskamise hõng küljes. Sellele ei aita kaasa fakt, et Eedeni-siseselt on võimatu ühest kohast teise minna, ilma pikka vahemaad läbi kõmpimata. Kiiresti saab liigelda ainult tühermaal autoga ning isegi tolle juhitavus pole kõige parem.

Linnas ringi liikudes satub mängija alalõpmata kaklustesse ning siin hakkavad võitlussüsteemi nõrkused end tasapisi ilmutama. Kähmlustel puudub dünaamilisus, mis Yakuza seerias iga madina isegi pärast sajandat korda niivõrd vingeks teeb. Ainult üks erivõte on seotud mängukeskkonnaga, seega asukoht ei mõjuta võitlust ennast. Vastaseid on eri tüüpe, kuid pikapeale võivad need üksluiseks muutuda. Hokuto Shinkeni eriliigutused võivad samuti igavaks muutuda, kuna neid on ainult paar tosinat. Õnneks on võimalik vaenlane närvikeskuse tabamisega koheselt tappa.

Kõrvalasjadele keskendudes võib teose kestus ulatuda kuni 50 tunnini, kuid mäng oleks olnud tunduvalt parem, kui see oleks umbes 20 tundi lühem. See ei puuduta kõigest linnas ringi lällamist ja kaklemist, vaid ka kõrvaltegevusi. Kenshrio võib oma maasturit modifitseerida, kuid seda tegin ma väga vähe, sest vajatud materjalide hulk on absurdselt suur, et võimalikult palju mänguaega välja pigistada. Kõrvalmissioone on samuti kuidagi liialt palju. Kui keegi sihib Platinum trofeed, tuleb olla valmis väga palju üksluisust kannatama.

Graafika on tõeliselt võimas, joostes sujuvalt 60 kaadrit sekundis. Visuaalstiil on oivaliselt ellu toonud Tetsuo Hara joonistatud karakterid. Kuigi paljud keskkonnad on suhteliselt tühjad ja detailivaesed, on mängu värvilisust ning Hokuto Shinkeni võtteid ja nende vastaseid lõhestavaid efekte rõõm vaadata. Teost on võimalik kogeda nii jaapani keeles, kui ka inglise keelde dubleeritult. Heliriba on ülihea, tehes madinad pingelisteks ning andes paljudele bossidele iseloomu. Yakuza seeria tunnuslaul „Receive You“ on Kenshiro seikluse auks isegi saanud ühe metal-versiooni.

Fist of the North Star: Lost Paradise on ülihea mäng, mis oleks kompaktsemas kujus veelgi parem olnud. Rohkem ei ole alati parem ning üritades täita sama rolli, mis stuudio teised üllitised, on Lost Paradise kahjuks jätnud end just nende samade teoste varju. Kui on aga tahe kogeda ühte autentsemat „Fist of the North Star“ mängu, üht ägedat Ryu ga Gotoku stuudio kõrvalprojekti ja surmava karatega Mad Maxi seiklust, väärib oma kallimat otsiv Kenshiro kindlasti mängurtite aega. Lihtsalt ei tohi kõike ühe ropsuga ära teha!

Vigadele vaatamata soovitan ma kõnealust mängu soojalt. Millises teises mängus saab vaenlast sõrmedega toksida ning öelda „Omae wa mou shindeiru!“ („Sa oled juba surnud!“), kui samal ajal lõhkeb tema nagu verega täidetud õhupall? Kus mujal on võimalik peksta bandiite nende kamraadide viimsete sõnadega? Täpselt.

Ainult Fist of the North Star: Lost Paradise’is!