ARVUSTUS: Resident Evil 2

Läheme tagasi aastasse 2002. Gamecube’il ilmus üks väikene mäng nimega Resident Evil – vapustav uusversioon, mis suutis seeria juurde meelitada uusi mängijaid, pakkudes samal ajal palju üllatusi (nii meeldivaid kui ka hirmsaid) kogenumatele fännidele. Kohe hakati Capcomilt paluma, et nad teeksid midagi sarnast ka fännide lemmiku RE2-ga.

See oli 17 aastat tagasi ning sellest ajast saati on Capcom meid teise osaga pidevalt õrritanud. Isegi 2002. aasta Resident Evil 0 lõpus oli paar ala, mis olid silmnähtavalt laenatud Leoni esimesest seiklusest. Fännid on olnud väga kannatlikud ning lõpuks tasus nende kannatlikkus end ära, sest Resident Evil 2 uusversioon on kohal. Mis on aga veelgi üllatavam kui kapis peituv zombi, on fakt, et teos suudab isegi pärast nii pikka ootamisaega kõigi ootusi ületada.

Mängu peategelased on Claire Redfield – noor neiu, kes saabub Raccoon Citysse, et leida üles enda vend, esimese mängu peategelane Chris – ning Leon S. Kennedy – algaja politseinik, kelle esimene tööpäev osutus palju hullemaks, kui oleks eales oodanud. Noorukid kohtuvad zombi-epideemia keskel ning aitavad teineteist, kuid olukord ajab nende teed lahku. Nad otsustavad taasühineda linna politseijaoskonnas, kus neid ootab ees aga täiesti uus luupainaja.

Suurem osa mängust leiab aset vanas jaoskonnas, mille ülesehitus peaks olema koheselt tuttav seeria fännidele, kes on varemgi igasugustes zombisid täis mõistatuslikke mõisaid seigelnud. Enne, kui sellest sai politseijaoskond, olevat hoone olnud muuseum. Tänu sellele on erinevad ruumid varieeruvate võtmete ja mõistatuste taga lukus. Jah, see on väga tobe videomängulik loogika – tere tulemast Resident Evili seeriasse!

Totakas või mitte, on just jaoskond see, mis annab mängule tolle klassikalise Resident Evili tunnetuse. Mängitavuselt on teos kolmanda isiku vaates ellujäämisõudukas, kus põhirõhk on piiratud ressursside haldamisel ning keskkonna uurimisel. Erinevate mõistatuste lahendamine, inventari korrashoidmine ning jaoskonna kaardi meeldejätmine (panemaks paika parimaid radasid punktist A punkti B) on just selline strateegiline tegevus, mis tegid eelmised RE mängud (eriti 2002. aasta uusversiooni) niivõrd fantastiliseks.

Kolmanda isiku vaade on teost võrreldes originaaliga drastiliselt muutnud. Kadunud on pinget tekitav fikseeritud kaamera ning sellega käsikäes käiv kohmakas juhitavus. Sellele vaatamata lähtutakse samadest põhimõtetest, mis 1998. aasta versioonis – pinge loomine toimub läbi ohtliku keskkonna ja kangelase haavatavuse. Kuigi kaamera pole fikseeritud, on mängija vaateväli siiski piiratud, kuna jaoskond on täis ülipimedaid ja kitsaid koridore. Lisaks sellele on veel fantastiline helidisain, mille tulemuseks on tunduvalt pinevam õhkkond kui originaalis.

Seesama pinge kandub edasi ka mängitavusse, kus mängija on – vaatamata sujuvale juhitavusele ja uuele perspektiivile – siiski natuke piiratud. Ehedaim näide on tulistamine. RE seerias on pikemat aega olnud võimatu samaaegselt relva sihtida ja liikuda. Resident Evil 2 on saanud sellest piirangust lahti, kuid sihtimine nõuab siiski terasest närve ja kannatlikkust tänu sihikule, mis muutub täpsemaks paigal seistes ja kauem sihtides.

Just selline disain teebki RE2 nii fantastiliseks uusversiooniks – on võetud elemente klassikalistest ellujäämisõudukatest, kuid toodud nad tänapäevastesse standarditesse. Teosel on pinge loomiseks vaja mängijat mingil määral piirata, kuid seda on tehtud targalt. Kordagi ei teki hetke, mil tunduks, et mäng on liiga raske puhtalt vananenud frustreerivate mängumehaanikate tõttu.

Muidugi poleks need pimedad koridorid ja nurgad pooltki nii õudsed, kui need ei oleks erinevaid ohtusid täis. Leon ja Claire peavad sõdima mitte kõigest elavate surnutega, aga ka zombikoerte ning erinevate mutantidega. Isegi, kui neid viimaseid ei ilmuks, oleks teos viimase vindini üles kruvitud, sest Resident Evil 2 suudab zombid üle pika aja taaskord hirmsaks teha. Enamasti on videomängudes kõndivad surnud lihtsalt takistuseks. RE2-s on nad tõeliselt ohtlikud.

Esimene uusversioon suutis mängijaid samamoodi üllatada Crimson Head vaenlasetüübiga – näiliselt tavalised zombid, kes pärast mahalaskmist tõusid taas palju agressiivsematena. Selle ärahoidmiseks pidi neil kas pea maha laskma või laiba põlema panema. Resident Evil 2 zombid on arvatavasti nendest inspireeritud ning on ausalt kõige tõetruumad elavad surnud, kelle poole olen videomängus püstolit sihtinud.

Zombid ei sure peale pähe laskmist, vaid teevad seda ainult juhul, kui nende terve kuppel hävineb. Just seetõttu on tihti vaja kulutada väga palju laskemoona, et neid lõplikult tappa, sest vastasel juhul nad ainult tõusevad ja tõusevad. Mängijal on pidevalt vaja valida, kas võidelda või joosta, sest parem oleks säästa kuule olukorraks, kus ollakse nurka surutud. Õnneks on Leonil abiks ka erinevad noad ja granaadid ning zombide dünaamilised animatsioonid, tänu millele saab jäsemeid otsast tulistada.

Kõik mainitud ohud on aga lapsemäng Mr. X-i kõrval. Tegemist on hiiglasliku mutandiga, kellel on vaid üks ülesanne – kõikide ellujääjate südamete peatamine, seda siis kas nende tapmisega või surnuks ehmatamisega. Ta on üks Resident Evil 2 suurimatest saavutustest, olles ülimalt tõetruu videomängu-versioon peatamatust õudusfilmitapjast. X-i ei peata ei uksed, laadimisekraanid ega isegi kuulid. Mängija peab ainult jooksma ja jooksma, kuuldes samal ajal tema raskeid samme üle terve jaoskonna.

Lisaks sellele saab kuulda teose hunnitut heliriba, mis teeb iga väikese nurgakese uurimise nii õudseks kui võimalik. Sellele aitab kaasa ka imeline fotorealistlik graafika, mis jookseb tänu RE mootorile ülisujuvalt. Visuaalselt on tegemist vapustava mänguga, mis on võib-olla parima graafikaga üllitis, mida olen eales kogenud. Valgustus ning tegelaste näo ja keha animatsioonid on lihtsalt teisel tasemel.

Teoses on ka ohtralt tegevust peale esmast läbimängimist. Kaks peategelast, kelle vahel valida saab, kogevad palju erinevaid sündmusi. Lisaks nendele on kaks lisa mängutüüpi, kus peab aja peale ühest kaardi otsast teise jõudma ning seda kas Umbrella agendi Hunkiga või hiiglasliku tofu-kuubikuga. Jah, te lugesite õigesti. Pealekauba on veel igasuguseid teisi boonuseid nagu originaalversiooni heliriba ja heliefektide lisapakk, uued kostüümid ning isegi eraldiseisvate karakterite lood, mis jõuavad mängu üsna pea ja seda täiesti tasuta.

Kui alustada uut mängu nii Leoni kui Claire’iga, saab ruttu aru, et tegelased elavad üle sarnaseid sündmusi. See on arusaadav, kuna nende teekond on pea identne. Mis natuke pettumust valmistas oli asjaolu, et n-ö 2nd Run mängutüüp, mis laseb kogeda teise tegelase seiklust ning mis leidis aset esimese läbimängimise ajal, on kõigest lühendatud versioon nende tavalisest teekonnast. Tegemist peaks olema teise perspektiiviga samadest sündmustest, kuid sellele vaatamata tahab mäng öelda, et nii Leon kui ka Claire võitlesid sama bossiga samas kohas ning et erinevad tähtsad tegelased surid mitmel moel.

See kriitika aga tuleneb faktist, et originaalversioon suutis kaht perspektiivi nii hästi kujutada. See on võib-olla ainus asi, mida too versioon paremini tegi. Ma ei tee nii väites maha klassikut, vaid pigem rõhun kui suurepärane uusversioon Resident Evil 2 tõesti on. See teeb piisavalt palju erinevalt, et mitte varjutada originaalteost. Mäng näitab tänu originaalist võetud elementidele uutele inimestele, miks teine osa nii armastatud on. Samal ajal hoiab teos vanemaid fänne pinges, sest on täis nii palju üllatusi, et isegi suurim RE2 ekspert ei saa end mugavalt tunda.

Resident Evil 2 on läbinisti hirmus, pingeline ja tõeliselt imeline. Tegemist pole kõigest hea uusversiooniga või ühe 2019. aasta parima mänguga, aga minu arvates isegi ühe modernse ellujäämisõuduse klassikuga. Kui nüüd Capcom kasutab kõike õpitut (eriti Mr. X-i osas) ning teeks Resident Evil 3: Nemesis uuversiooni, siis ma arvan, et ma hakkaks kohe kiljuma – nii rõõmust kui ka hirmust.