Kas videomängud on tõesti liiga vägivaldsed?

Teeme ühe asja kohe selgeks- ma ei poolda kuidagi ühepoolset füüsilist vägivalda, see tähendab olukorda, kus üks osapool on kannatajaks. Seevastu jälgin meeleldi erinevaid vabavõitluse võistlusi ning kuulun nende hulka, kellel pole vägivaldsete videomängude vastu mitte midagi. Küll aga pani mind kukalt kratsima info, et käesoleva mänguaasta suursündmuse E3 raames tutvustatud mängudest vaid 17% ei sisaldanud mingisugust vägivalda.

Kas tõesti oleme jõudnud punkti, kus uudsed vägivallata mängumehhaanikad on pea võimatud nähtused?

Gamesindustry poolt kokku pandud statistika tingimused on muidugi olemuselt veidi kallutatud, kuid annab seda enam parema ülevaate tööstuses toimuvast. Vägivalla alla loeti ka näiteks seda, kui Luigi lükkab kummitusi vastu seina või Lego mängus võetakse vastaseid algklotsideks lahti. Vägivaldne polnud aga mittenähtav tegevus, näiteks kus tuli uurida eelnevalt toimunud mõrva.

Antud tingimuste järgi saavutas parima tasakaalu EA, mille üheksast tutvustatud mängust 33% ei olnud vägivaldsed. Arvestades suurettevõtte spordimängude nimekirja, on see muidugi mõistetav. Auväärse teise koha sai Ubisoft, mille teostest 31% olid vägivallavabad. Selles nimekirjas on loomulikult iga-aastane Just Dance, kuid ka täiesti uus rulluisu-pallimäng Roller Champions. Samuti tutvustati talvesporditeose Steep uuendusi ning täiesti eraldiseisvat Assassin’s Creed Odyssey hariduslikku versiooni, mis lubab avastada Vana-Kreekat.

Nimekirja tagumisest otsast leiab aga üllatuslikult Nintendo ja Square Enixi. Esimesel neist oli mittevägivaldseid mänge 7% ning viimasel kõigest 5%.

41-st esitlusel olnud mittevägivaldsetest mängudest suurema osa moodustasid seiklusmängud (adventure games). Sellele järgnesid kaheksa teosega spordi ja kihutamismängud. Kogu uurimuse ning andmetega saab tutvuda Gamesindustry lehel.

Paljude jaoks ei pruugi eelpool toodud statistika kuidagi olla murekohaks, kuid ma siiralt loodan, et armastatud meedium on lähiaastatel välja kasvamas sellest pikalt kestnud puberteedieast ning saamas küpseks ning täiskasvanulikuks meelelahutuseks. Muidugi ei kao kuhugi mängud, mille eesmärk on vastase ajud mööda seina laiali tulistada. Kuid nende kõrval loodaks rohkem näha teoseid, mis puurivad sügavamale inimteadvusesse ning mille väljundiks ei ole vägivald.

Samas ei jää väga kaugele minevikku E3, mille laval nägime rohkem kehast eemaldatud päid kui naisi.

Allikas: Gamesindustry