ARVUSTUS: The Dark Pictures Anthology: Man of Medan

Kallis lugeja, kas mäletad 2002. aasta õudusfilmi „Ghost Ship“? Jah, tagasi vaadates polnud see väga hea, kuid tõi endaga kaasa lõbusaid õhtupoolikuid, mil sai sõpradega koos filmi vaadata, karjuda tegelaste idiootsuste üle ning naerda, kui mõni tobe äkiline ehmatus osutus eriti efektiivseks.

Just sellist „B-taseme õuduka vahtimist sõprade seltsis“ õhkkonda üritas Supermassive Games luua oma debüütteose Until Dawniga ning seda samagi nende uue üllitisega – The Dark Pictures Anthology: Man of Medan. Mis neid kahte aga eristab on fakt, et arendajad on nüüd aru saanud, et nende sihtrühma ei kuulu mitte ainult juustuste õudusfilmide fännid, vaid ka nende sõbrad, kes on võib-olla külla tulnud. Supermassive Games on mängu justkui sellisteks kokkusaamisteks loonudki.

Nagu pealkiri vihjab, on The Dark Pictures Supermassive Gamesi uus õudusantoloogiaseeria ning Man of Medan selle esimene osa. See formaat tähendab, et hakatakse välja laskma väiksemaid, teineteisest eraldiseisvaid õudukaid, mille ainus läbiv joon on Kuraator – enigmaatiline tegelane, kes jutustab mängijale loo ette, tihtipeale kommenteerides valikuid ja üldist olukorda. Antoloogia on õudusfiktsioonis juba ammusest ajast olnud armastatud formaat ning ma olen nii, nii õnnelik, et see lõpuks ka videomängude meediumisse on jõudnud!

Man of Medan on loodud Ourang Medani laeva legendi põhjal. Lugu räägib neljast sõbrast (ning mitte-nii-entusiastlikust laevakaptenist), kes tahavad seiklusrohket puhkust merel ning sukeldudes vrakke uurida. Loomulikult ei lähe asjad plaanipäraselt ning grupp sattub mahajäetud laevale, kus nad peavad hakkama enda elu ja hinge eest võitlema. Lugu on suhteliselt lihtne, isegi kohati klišeeline, kuid hoiab tähelepanu adekvaatselt. Kõik liigub enamasti suhteliselt kiires tempos, tehes ta just sobivaks mänguks, et sõpradega koos õhtupooliku sisustada.

Tegelased on pealtnäha tüüpilised kõndivad õudukatroobid, kuid mängijal on võimalik teatud nüansse ise vorpida. Kuigi just nagu Until Dawnis, on ka siin võimalik ringi liikuda fikseeritud kaameratega sektsioonides ning uurida keskkonda, on siiski suurem osa mängitavusest pühendatud valikute tegemisele vaheklippide ajal. Isegi kõige pisematel otsustel on omad tagajärjed. Nende tulemusena võivad tegelased teineteist kas armastada või vihata, või võivad isegi mõne tegelase eluküünla varakult kustutada.

Man of Medan on umbes 5 tundi pikk ning kuigi kestus on lühem, kui Until Dawnil, on lugu palju hargnevam. Valikuid ning nende tagajärgi on tunduvalt rohkem, tänu millele on põhjust laeva pardale mitu korda astuda. Telltale’i mängudes tundus tihti, et otsused pole nii olulised, kui mäng väitis, kuid just nagu Supermassive’i debüütteoses, on ka siin pidev tunne, et ühelgi tegelasel pole immuunsust surmale ja see aitab pinget luua. Arendajad isegi ütlesid, et üllitises on peidus ligi 69 erinevat surmastseeni!

Mäng ei erine aga Until Dawnist pelgalt oma valikute poolest, vaid ka mängulaadide osas. Siinkohal on aru saadud, et taolised mängud on ideaalsed koosviibimistele ning selle jaoks on nüüd mitu varianti. Movie Night mängulaad lubab kuni viiel inimesel mängida kordamööda. Enne loo algust pannakse paika, kes on milline tegelane ning mäng isegi teatab kelle kord on pulti hoida. Nii saab igaüks enda tegelase iseloomu muuta (või neid hauda viia) enda äranägemise järgi. Kui pole kedagi külla kutsuda, siis loomulikult on võimalik kõike ka üksi kogeda.

Unikaalseim ja huvitavaim mängulaad on aga Shared Story, mis lubab kahel mängijal võrgu teel Man of Medani samaaegselt kogeda. Kuigi paljud vaheklipid ühtivad, on loos hetked, kus tegelased liiguvad eri suundades ja teevad erinevaid asju ning nendes sektsioonides võivad ühe mängija valikud teist mõjutada. Perspektiivid hargnevad ja ühinevad väga huvitavalt, mistõttu on see üks väga unikaalne kahe-mängija kogemus.

Visuaalselt on mäng vapustav, just nagu kõik stuudio poolt loodud teosed on olnud. Valgustus ja näoanimatsioonid on tihtipeale nii head, et on raske aru saada, et silme ees pole telesaade. Audio osas on teos täis ärevust tekitavaid helisid, olgu need kananahka tekitavad viiulipininad või viha tekitav klaverimürts, mis juhtub nende ärritavate ehmatuste ajal. Häälnäitlemine on kohati labane, aga isiklikult ei pane seda pahaks. Sobib väga hästi teose B-taseme õuduka temaatikaga.

Loomulikult oli ka paar murekohta, kuid mitte midagi väga hullu. Kuna narratiiv on niivõrd hargnev, lapitakse vahel stseenid erinevatest väiksematest hetkedest kokku ning montaaž pole alati kõige sujuvam. Sujuvus kaob vahel ka kaadrisageduse juures, eriti just ühest stseenist teise minnes. Samuti tundus nagu mõjutaksid osad juhtumid tegelasi vähem kui peaksid, eelkõige siis teiste surmad. Mul suri ära üks inimene ning tegelane, kes talle kõige lähedasem oli, poetas vaid paar pisarat, enne kui hakkas käituma sama naljahambalikult nagu enne.

Man of Medan on palju asju. See on huvitav, hargneva narratiiviga nostalgiapomm nendele, kes kasvasid üles vaadates labaseid õudukaid nagu eespool mainitud „Ghost Ship“. See on lõbus seltskonnamäng nii suurele kokkusaamisele kui ka kahele mängijale, kes võrgu teel tahavad kummitava laeva pardale astuda. Üle kõige on teos paljutõotav algus ühele seeriale, mis nüüd on kindlasti minu radaril.

Oli ka aeg, et videomängudel oleks oma „Tales from the Crypt“ või „Twilight Zone“! Kas järgmised osad saavad samuti olema loodud päriselu legendide baasil või ootab meid midagi täiesti uut? Üks asi on aga kindel – The Dark Pictures antoloogia tulevik on helge, vaatamata sellele, et võib aset leida kõige pimedamates ja hirmsamates nurkades.