2018 võis olla üks äge mänguaasta, aga 2019 on samuti väga paljutõotav – lemmikarendajate uued projektid, vanade frantsiiside tagasitulekud ning muud üllatused teevad mind rõõmsaks, et uus aasta on alanud.

Enne, kui asun TOP 5 kallale, mainiks ära ka sellised teosed nagu Bloodstained: Ritual of the Night ja Spelunky 2, mis said eelmise aasta oodatuimate nimekirja, kuid siiski pole poelettidele jõudnud. Ma ikka ootan neid… ja Deltarune’i teist episoodi ka, kuid jumal teab, millal see meieni jõuab.

The Dark Pictures: Man of Medan

Antoloogia formaat on alati olnud üks minu lemmikuid fiktsioonis. Selle võimekust on demonstreerinud mitmed autorid, nagu näiteks Jaapani õuduslugude legend Junji Ito – mees ei oska väga hästi luua narratiivi, kus on konkreetne algus, keskpunkt ja lõpp, kuid tal on alati head ideed loos endas. Sellepärast ongi tema lühilood nii imelised, lubades tema kujutlusvõimel ja leidlikkusel särada. See formaat on nüüd aga Until Dawni loojate käes. Kuigi nende debüütteos vajus lõpu poole ära, olen ma kindel, et The Dark Pictures antoloogia lubab nende õudukate oskuslikkusel isegi kõige pimedamates koridorides särada.

Catherine: Full Body

Catherine oli mäng, mis suutis mu tähelepanu haarata ajal, kui mul polnud konsooli. Seetõttu kogesin teost ainult läbi vaheklippide, arvates, et mängitavus on teosel nagunii seosetu puslekas. Siis aga mängisin natuke üllitist enda sõbra juures ja sain aru, kui vale mu arvamus oli. Nüüd, mil teos on ka Steamis, saan ma õnneks järgi jõuda, sest Full Body ei tundu olevat kõigest lihtlabane HD-versioon vanemast mängust, vaid tulvil lisasid, mis teevad peategelase Vincenti armuelu tunduvalt põrgulisemaks.

Judgement

Loomulikult on minu oodatuimate mängude seas Ryu Ga Gotoku stuudio järjekordne iga-aastane väljalase. Kuna nende uusim järjelugu Yakuza seeriale on suure saladuskatte all, on minu huvi peamiselt suunatud nende detektiivimäruli Judgementi poole. Üllitis tundub olevat ülilõbus ja dünaamilisem kui arendaja eelmised üllitised, kasutades palju paremini ära võimsat uut Dragon mängumootorit. Yagami tundub olevat sarmikas peategelane ning ma ei jõuda oodata, kuni saan temaga mänguväljakul kiike kasutades kurjategijatele tappa anda.

Resident Evil 2

Resident Evili seeria on alati olnud minu lemmikute seas ning näha nende naasmist õudusžanrisse on olnud tõeliselt fantastiline. Kuigi klassikaline RE2 on PS1 triloogiast minu vähim lemmik, olen siiski elevil uusversiooni üle – teose demo juba tõotab sarnast tasakaalukat lähenemist elementide muutmisele ja samaks jätmisele, mis tegi 2001. aasta Resident Evili mitte kõigest kõikide aegade parimaks uusversiooniks, aga üheks minu lemmikmänguks.

Devil May Cry 5

Yakuza võib olla minu lemmikmänguseeria, aga ei tasu unustada üllitisi, mis sellelaadseid teoseid mulle üleüldse tutvustasid. Devil May Cry 3 näitas mulle, kui head märulid tõesti olla saavad ning see on ajas aina paremaks muutunud. Nagu hästi säilinud vein. Järjelool olid omad möödalaskmised, kuid need olid primaarselt tingitud arendajatele seatud piirangust. Kujutlegem, mida samad loojad oleksid võimelised tegema Capcomi 100% toetusega. Vastuseks on Devil May Cry 5 ning selle üle mõtlemine tekitab mulle juba külmavärinaid. Let’s rock, baby!

Pool minu oodatuimate nimekirjast tuleb juba mõne kuu jooksul välja… 2019 tuleb üks ülihea mänguaasta!