fbpx

[Sel korral otsustasime, et lisaks Level1 enda inimestele kutsume endaga oma lemmikuid jagama ka sõpru-tuttavaid, kes peaksid ka paljudele teile juba varasemast tuttavad olema. On ju tegemist isikutega, kes kodumaisel mängumaastikul striimide-videotega-artiklitega ilma teinud või muidu tuntud nägudega, kel on mängimine üks südamelähedane tegevus. – Sten]

Minu jaoks ei ole tänavu parimaid mänge ritta seada teab mis raske. Möödunud God of Wari ja Red Dead Redemption 2 hõnguga aastal oli see keerulisem ja ma kahtlustan, et tuleval The Last of Us: Part II ja Cyberpunk 2077 aastal saab see ka olema üsna raske. Kuid 2019.mänguaasta ei olnud minu jaoks teab mis elevusttekitav. Tore ju tegelikult, kui iga aasta lõpus ei pea palehigis listi kokku panema ja saab ka rahulikumalt hingata.

Aga asja juurde. Kõigepealt toome välja need sel aastal ilmunud head mängud, mis ühel, teisel või kolmandal põhjusel minu parimatest parimate sekka ei tõuse: The Outer Worlds, Outer Wilds, Metro Exodus, Sekiro: Shadows Die Twice, Super Mario Maker 2, Astral Chain, Days Gone, Tetris 99, GreedFall, Resident Evil 2, Gears 5 ja kahtlemata midagi veel, mis meenub mulle liiga hilja.

Ja nüüd pearoog: siin on need viis videomängu, mis mulle 2019. aastast kõige eredamalt meelde jäävad.

5) A Plague Tale: Innocence

Selle veidralt kohmaka nime taga on peidus üks kaunemaid loopõhiseid mänge, mida ma olen üle pika aja näinud. On väikestviisi imetabane, et tillukene indie-stuudio on suutnud valmis teha tehniliselt nii muljetavaldava mängu, aga nii see ometi on.

Pilt ei ole ainus asi, mis selle mängu juures ilus on. 14. sajandi Prantsusmaal toimuv lugu õest ja vennast ning hordidest valgusele tundlikest tapjarottidest on nagu sünge muinasjutt, kus ajalugu saab kokku mõistatuslike ning üleloomulike elementidega. Üksikmängude austajatel tasub see pärl kindlasti ette võtta, eriti kuna kuuldavasti on teine osa juba töös.

4) Fire Emblem: Three Houses

Selle mängu koostisosi eraldi vaadates võib olla raske aru saada, kuidas need erinevad elemendid kokku sobivad. Kas rollimängu saab tõesti panna ühte patta RTS-iga ja suhtesimulaatoritega ning sellest on võimalik kokku keeta midagi, mis ei ole katastroof? Tuleb nii välja.

Three Houses on muljetavaldavalt mitmetahuline videomäng, kus on nii tohutult palju näha ja teha, et seda võib mängida sadu tunde. Lahingud nõuavad oskuslikke valikuid, tegelased on hästi kirjutatud ning lugu on täis huvitavaid pöördeid. Isegi kui sa pole varem Fire Emblemi mänginud, siis proovi ikka Three Housesit. Mina ka ei olnud ja näe, ellu jäin. Ja tore oli ka.

3) Disco Elysium

Ei ole liialdus väita, et Eesti mängutegijad ZA/UMist on maha saanud märgilise saavutusega mitte ainult kohalikul videomängumaastikul, vaid ka piiri taga. Samaaegselt brutaalne ja vulgaarne, kuid ka õrn ja filigraanne Disco Elysium on meisterliku ja omanäolise rollimängudisaini musternäidis, mida iga endast lugupidav rollikafänn võiks vähemalt proovida.

Kui valdav osa rollimänge taandab tegelaste võimed ja omadused pelgalt paari valikut mõjutavale numbrite mängule, siis Disco Elysium laseb sul korraga elada nii palju erinevaid elusid. Ole kommunist, nats või padurassist – kui see sobib sulle, siis see sobib ka mängule ning kirjutamise tase on piisavalt hea, et kõiki neid erinevaid fiktsioone püsti hoida. Kui ma oleksin Disco Elysiumi läbi mänginud, siis ehk jõuaks see kõrgemale kohale. Finišini on mul aga veel minna tükk maad.

2) Control

Jah, Control on klassikalises mõttes lõbus videomäng. Erinevaid elukaid kirevateks aurupahvakuteks kõmmutada on mõnus ja äge on vaadata, kuidas plahvatused või peategelase üleloomulikud võimed klaase, uksi, laudu ja seinu pilbasteks purustavad. Control on ilus ning tehniliselt rafineeritud.

Kuid samal ajal on Control ka salapärane ja veidi kiiksuga. Keskkond on tuttav – tohutu kontorihoone kabinettide ja koosolekutubadega, kuid midagi on valesti. Midagi enamat kui lae all hõljuvad ja tühjusesse rääkivad inimkehad – see on sümptom, mitte haiguse põhjus. Kuskil selle maja betoonkoorikus on peidus mingi tohutu ja kohutav saladus, mille päevavalgele toomine pöörab kõik pea peale. Just see teebki Controli nii heaks – salapärane atmosfäär, mis söödab iga vastusega ette kaks uut küsimust.

1) Death Stranding

Ma ei ole ikka veel kindel, kas Hideo Kojima uusim teos on päriselt ka *hea* videomäng. Klassikalises mõttes ehk mitte. Sa tassid asju ühest kohast teise, tatsudes vaikselt üle rohuste aasade, lumiste kurude ja reeturlikult konarlike mäetippude. No mida siin siis mängida on?

Aga tegelikult on küll. Death Stranding on mäng, milles sõnum koostööst ja ühendumisest on eraldamatus seoses mängitavusega. See on samal ajal videomäng, film ja filosoofiline traktaat tänapäeva ühiskonna kitsaskohtadest. Mitte ühtegi teist sellist mängu ei ole varem tehtud ja tõenäoliselt ei tehta ka pikalt tulevikus. Kui me räägime 2019. mänguaastast, siis me räägime Death Strandingust. Kas siis heas või halvas toonis, aga räägime sellegi poolest.