fbpx

Kuigi enamasti seostatakse videomänge nende arendustiimi või väljaandjatega, on olemas ka teatud loojad, kelle nimesid teavad pea kõik selle meediumi fännid. Shigeru Miyamoto, Hideo Kojima, Cliffy B, Suda51 – kõik nimed, mille esinemine mängukarbil tagab teatud tüüpi kogemuse.

On aga üks nimi, mis loodetavasti muutub tuntumaks, kuna see kinnitab, et mängijat ootab ees paeluv, kompleksne ja fantastiliselt kirjutatud narratiiv. Selleks nimeks on loomulikult Kotaro Uchikoshi, Zero Escape seeria looja. Kuigi too triloogia on tal selja taga ning mees tegutseb nüüd uues stuudios koos Danganronpa seeria looja Kazutaka Kodakaga, lasi ta möödunud aastal Spike Chunsoftiga koos välja täiesti originaalse detektiivimäruli AI: The Somnium Files.

AI leiab aset pool-ulmelises Tokyos ning mängija kehastub Kaname Dateks – detektiiviks, kes töötab ABIS politseirühmas. Date pole seega tavaline politseinik, vaid eriagent, kes spetsialiseerub kahtlusaluste alateadvusesse minemisele, kasutades Psync masinat. Meie peategelasele on abiks ka tema võltssilm, mille sees on tehisintellekt nimega AI-Ball ehk Aiba. Miks Datel pole vasakut silma, on aga temale müsteerium, kuna mehel puuduvad mälestused ajast enne viimast kuut aastat.

Ühel vihmasel õhtul avastatakse mahajäetud Bloom Park lõbustuspargist laip, kellel on puudu vasak silm (taolised roimad vist olid möödunud aastal Jaapani mängudes moes). Siin muidugi loob detektiiv paralleele mitte kõigest iseendaga, aga ka vangistatud sarimõrvariga Kükloop, kes tegutses Tokyos kuus aastat tagasi. Date peab välja selgitama kuidas antud juhtum, ning tema enda identiteet seotud on ja seda kõike enne, kui laibad kuhjuma hakkavad.

Kuigi alguses võib AI tunduda nagu tavaline ulme-krimimärul, muutub ta kiiresti väga kaasahaaravaks ja omapäraseks detektiivilooks. Uchikoshi võime müsteeriumit saladuskatte all hoida on uskumatu – teose kestus võib ulatuda 40 tunnini, millest 35 ei osanud ma ette arvatagi, kes süüdlane on. Lisaks leiavad narratiivis aset paar…. üleloomulikumat asja ning see kuidas neid ära kasutatakse, on samuti kiidusõnu väärt. Ei taha väga detailidesse langeda, sest see rikuks nii mõnegi üllatuse.

Mängitavus on rohkem seiklusmängulik, kui Zero Escape seeria, mis oli eelkõige visuaalromaan. AI meenutab enda olemuselt rohkem Telltale’i teoseid, kus mängijale antakse dialoogivalikuid ning võimalust keskkondi uurida kursoriga sihtides ja klikkides. Siinkohal jaguneb mängitavus kolmeks: dialoogid, mida mängija jälgib ja aeg-ajalt suunab, keskkondade uurimine ja kahtlusaluste alateadvuses rändamine.

Kuriteopaikade ja muude mängukeskkondade läbi skaneerimine on nagu tüüpiline seiklusmäng ikka – klikka ringi, leia vajalikud juhtlõngad ja liigu edasi. Siinkohal särab Uchikoshi kirjutamine, sest pea iga eseme uurimine toob endaga kaasa unikaalse dialoogi Date ja Aiba vahel, isegi sama objekti teisel külastusel uurides. Need võivad olla kas humoorikad või informatiivsed vestlused. Viimase jaoks on abiks ka väike entsüklopeedia, kus Uchikoshi seletab lahti erinevad terminid ja elemendid, millele tegelased viitavad.

Kõik vajalik info ei ole aga alati kuriteopaigal olemas ning selleks on vaja sukelduda kahtlusaluse alateadvusesse. Kasutades Psync masinat on Datel võimalik siseneda teise inimese mõtetesse kuni kuueks minutiks. Seal olles peab ta koos Aibaga lahti lukustama erinevad mentaalsed barjäärid, mille taga vajalik tõde võib peituda. Kuna unemaailmas puudub loogika, on mõistatused tihti abstraktsed ning siinjuures lisab raskust ajalimiit.

Unemaastik on täis uuritavaid asju ning nendega midagi tegemine võtab teatud hulga aega. Mängija peab seega hästi planeerima enda ajakasutust, et jõuaks tõeni enne kuut minutit. Antud mõistatused pole just keerulised ning ainsaks väljakutseks on Psyncimine lõpetada vähemalt ühe üleliigse sekundiga, mille tulemusena saab mängija igasugust huvitavat nodi. Lisaks sellele on nendes segmentides mitu lõpp-punkti, mille tulemusena hargneb narratiiv. See on ka üks Uchikoshi tunnusmärkidest, kuid see on märgatavalt vähem laialivalguv, kui tema möödunud mängudes.

Nagu mainitud, on kahtlusaluste mõtetes ringi rändamine omaette huvitav ja sobivalt unenäolik, kuid nendel puudub eriline väljakutse nagu seda pakkusid Zero Escape’i „Escape the room“ segmendid. Seetõttu võib öelda, et AI on oma välimuselt vähem visuaalromaanilik kui ZE, kuid oma loomult väljakutsevaba ja passiivne, just nagu visuaalromaan. See pole aga tähtsaim negatiivne külg, kuna ei oodanudki antud mängult suuri väljakutseid, vaid pigem ajude ragistamist, mida müsteerium õnneks pakkus tonnide kaupa.

Kui aga rääkida olulistest negatiivsetest külgedest, peab mainima loo tonaalsust. Olles ise suur animefänn, olen ma harjunud Jaapani meelelahutuse tendentsiga olla mitmekülgse tonaalsusega. See on isegi tihtipeale kiiduväärt taktika, sest tõsised momendid on palju tõsisemad, kui mängija on kogenud midagi totrat ja humoorikat. Taolisi momente esineb muidugi AI: The Somnium Filesis ka. Teoses on osad momendid vägagi tõsised ja isegi ebamugavustunnet tekitavad, kuid teistel hetkedel on see ka totakalt naljakas.

Mis mind häirima jäid, olid aga tõsisemad märulistseenid, kus korraga hakkas kehtima multikaloogika – peategelased, kes muutuvad ebainimlikult tugevaks, ja pahalased, kes hakkavad idiootselt käituma. On raske tõsiselt võtta missiooni päästa üht tegelast palgasõdurite käest, kui antud militaarvägi pillab relvad ja läheb uurima mahapillatud pornoajakirja KESET TULEVAHETUST, ning kes saavad tappa ühelt 12-aastaselt tüdrukult, kes üleloomuliku jõuga neid oimetuks lööb.

Õnneks ei esine taoliseid momente tihti, kuid iga kord, kui midagi taolist juhtus, olin ma intrigeerivast narratiivist justkui välja tiritud. Ma usun, et Uchikoshi totakas huumor pole üldiselt kõigile, kuid taolised tonaalsushüpped jätavad ka suurima naljanina pead raputama. Õnneks kogu ülejäänud aja suudab teos luua fantastilist krimka õhkkonda, tänu dialoogidele, visuaalstiilile ja imelisele heliribale.

Visuaalne külg oli tegelikult miski, mis üllatas mind väga. Zero Escape’i graafika oli alati lihtsakoeline ning viimase peatüki juures oli näha, et eelarve oli ikka vägagi pisike. Kuidagi suudeti aga luua teos, mis näeb parem välja kui Zero Time Dilemma ning milles puuduvad tolle teose kohmakad animatsioonid. AI on tehnilises mõttes parim Uchikoshi mäng just tänu sellele, et eelarve on väga võrdselt laiali jaotatud – heli, graafika ja animatsioonid on kõik samal heal tasemel.

Irooniline, kuna visuaalstiil oli miski, mille üle muretsesin enne mängu saamist. Paljude karakterite välimus tundus suhteliselt üle võlli, kuid sellele vaatamata suutis Uchikoshi teha isegi kõige multikalikumad tegelased inimlikuks. Teose parimad hetked tulevadki esile just igapäevase inimdraama tulemusel. Ühe konkreetse vanema proua mõtetesse minek tõi isegi peaaegu pisara silma. Just taoliste momentide tõttu soovitan ma soojalt mängu kõigile!

Krimkafännid, kui otsite müsteeriumit, mis suudab teie halle ajurakke tegevuses hoida ligi 40 tundi, peaksite kindlasti AI: The Somnium Filesi ette võtma. Kaitske aga enda silmi – ja ei, ma ei mõelnud ainult paeluva narratiivi tagajärjel tekkivate pikkade mängusessioonide eest!