Hitman (2016) – Tere tulemast tagasi, 47!

Absolution pidi olema agent 47 suur tagasitulek, kuid pärast üsna kesist tagasisidet vajus seeria jälle tahaplaanile. Paljud arvasid, et kuna katse muuta Hitman veidi modernsemaks märuliks kukkus läbi, ei näe fännid enda lemmikut kiilakat palgamõrtsukat enam kunagi. IO polnud aga alla andnud ning järgmine peatükk lubas naasta sarja juurte juurde.

Pärast nelja aastat jõudis 2016. aastal mängijateni Hitman. Teose minimaalne pealkiri näitas arendajate soovi mitte kõigest pakkuda ehedat palgamõrvamissimulaatorit, aga luua seeriale uus algus. Mõlemad soovid täitusid, sest üllitisest algas saaga taassünd ja kuldajastu, mis kestab praeguseni.

Põhjus, miks alustasin taas terve seeria läbimängimist, oligi soov just Hitmani ja selle 2018. aasta järge proovida. Olin juba aastaid teost kaugelt imetlenud, kuid iga kord, kui tekkis tahe mängida, tuli meelde, et mul jäi Absolution pooleli. Nüüd olen aga kogu sarja läbinud ja jõudnud kauaoodatud peatükini. Kas Hitman vastas mu ootustele? Jah, ning isegi ületas neid!

Tasub mainida, et teost lasti alguses episoodiliselt välja – iga paari kuu tagant tuli välja uus tase ning sellega erinevad missioonid. Lisaks sellele toetati mängu pikalt peale viimase lisapaki ilmumist. Nüüdseks on kogu sisu koheselt mängitav (välja arvatud Elusive Target missioonid, mida sai ainult piiratud aja jooksul läbida), tänu millele on Hitmanis tohutult teha. Antud arvustuseks sai läbitud Hitman (2016) originaalmängus, mitte läbi Hitman 2 Legacy missioonide.

Lugu on järg Absolutionile, kuid esimesed missioonid funktsioneerivad eelloona kogu seeriale. Me näeme, kuidas 47 ICA-s treenis ning kohtus enda otsese ülemuse Dianaga. Peale seda läheme aga ajas edasi, kui 47 on juba palgamõrvamaailma legend. Iga missioon on justkui lugu iseenesest – mängija õpib palju rohkem oma sihtmärkide kohta ning saab teada, miks neil on vaja kiiremas korras hauda minna. Kuigi varem peategelase kohal rippunud moraalne hägusus on nüüd veidi tahaplaanile jäetud jamesbondiliku missiooni ja sihtmärkide tutvustustega, on kõikide palgamõrvade ümber kirjutatud kompleksne ajalugu piisavalt intrigeeriv, et seda mitte tähele panna.

Lisaks iga taseme eraldiseisvale loole ühendab kõiki neid ka läbiv narratiiv. See on aga veelgi rohkem udupeen kui möödunud peatükkides ning tundus pigem nagu miski, mis pidi tekitama huvi järjeloo vastu. Tonaalselt on kõik toimuv nagu spioonifilm, mis taaskord näitab IO tahet seeriaga uusi asju proovida, vaatamata Absolutioni põrumistele. On rõõm näha, et ICA on jälle salajane võimas organisatsioon ning mitte üks kari narre, ning et nende parim palgamõrvar on introvertsemaks muutunud, öeldes enda mesise häälega ainult aeg-ajalt midagi (tihtipeale väga lahedat).

Mängitavuselt on Hitman segu Absolutionist ja Blood Moneyst. Mind isiklikult üllatas, kui palju tuttavat siin eelmiste peatükkidega võrreldes oli. Suurim šokk on aga asjaolu, et see oli meeldiv üllatus. Võeti parim osa Absolutionist ehk 47 juhitavus ja vastaste tehisintellekt, ning toodi see üle Blood Money stiilis loodud tasemetesse. Tänu sellele on peategelase manööverdamine fantastiline, mängukeskkonnad suured ja palju vabadust pakkuvad, ning tegelased töötavad stabiilselt.

Mängitavuse põhistruktuur on klassikaline Hitman – pead elimineerima enda sihtmärgi suurel tasemel, kasutades erinevaid relvi või mängukeskkonda ning erinevaid maskeeringuid. Too viimane on siinkohal lõpuks perfektseks lihvitud. Nii Silent Assassinis kui ka Absolutionis prooviti erinevaid mooduseid lisamaks maskeeringutele komplekssust, kuid mõlemal korral tegid need mängu pigem frustreerivamaks. Isegi Blood Money ei teinud siinkohal midagi erilist, astudes pigem paar sammu tagasi algolekusse, kus maskeeringutest lihtsalt ei nähta läbi.

Hitmani lahenduseks on kuldne kesktee Blood Money ja Absolutioni vahel. Kui kanda näiteks politseimundrit, ei hakka kõik samades riietes valvurid mängijat kahtlustama. Selle asemel on teatud tegelased (tihti ülemused), kellel valge täpp pea kohal, kes võivad 47 maskeeringu näha läbi. See lisab uusi väljakutseid, sest iga maskeering ei päästa mängijat automaatselt kahtluse käest. Kui aga muud üle ei jää, on teoses ikka olemas nii Absolutionis lisatud võime seintest läbi näha, kui ka sujuv külm- ja tulirelvade kasutus.

Kuigi on naastud Blood Money stiilis mängukeskkondadesse, on tahetud seeria teha ligipääsetavaks, ilma et teos muutuks millekski mitteäratuntavaks nagu eelnenud peatükk. Selle tarbeks on loodud Opportunity süsteem – igas missioonis on teatud hulk pisilugusid, mida võib leida kas erinevatest dokumentidest või tegelaste jutte pealt kuulates, mis võivad suunata mängijat mõne huvitava palgamõrvamisplaanini.

Mõned vanemad fännid leidsid, et see teeb missioonid liiga lihtsaks, kuid isiklikult vaidleks ma vastu. Sai proovitud missioone nii Opportunity süsteemi abiga kui ka ilma selleta ning isegi vana fännina eelistasin neid sees hoida. Need ei tee avatud kaarti lineaarsemaks, aga pigem suunavad veidi – tihti näidatakse, kuhu minna ja mida vaja on, aga kuidas sinna saada jääb mängija teha. Lõppude lõpuks sõltub see mängijast: kas tahate suunamist või pigem soovite ise avastada kõike suurt kaarti uurides. Valik on teie!

Kuna üllitis tuli algselt välja jupphaaval, on iga missiooni võimalik korduvalt läbi teha, kogedes igal katsel midagi uut. Lähenemisi on üüratult palju ning kõik tasemed on täis pisi-väljakutseid achievementite või trofeede fännidele. Lisaks põhiloo peatükile on igas mängukeskkonnas ka lisamissioonid, olgu selles mängijate poolt loodud Contractid (mida siinkohal sai lõpuks proovida, kuna serverid veel töötavad) või Escalationid, mis nõuavad taseme teatud moodi läbimist, lisades igal korral uusi takistusi ja nõudmisi.

On ka paar täiesti uut palgamõrva, mis leiavad aset põhiloo asupaikades, nagu näiteks The Icon, mis muudab suvise Sapienza linnakese filmiplatsiks, kus 47 peab staari elimineerima. Kogu see sisu näitab, kuivõrd mitmekülgsed Hitmani mängukeskkonnad on. Mitte kordagi ei olnud mul tunne, et tegemist oleks laisa copy-paste tööga või et hakkaks igav. Pigem vastupidi – tahaks kõiki tasemeid uuesti läbida kasutades uusi meetodeid!

Kiidusõnu on väärt ka mängu graafika, mis on siiani fantastiline. Eriti muljetavaldavad on erinevad massistseenid, kus on võimalik 47 suure rahvahulga sekka ära kaotada. Muusika on samuti väga hea. Kuigi tegemist pole seeria varasema helilooja Jesper Kydi kätetööga, on uus helilooja suutnud meisterdada palju palasid, mis dünaamiliselt hakkavad mängima sõltudes olukorrast. Eduka plaani elluviimise järel mängiv lugu oli rahuldust pakkuv iga kord.

Hitman (2016) on selline seeria tagasitulek, mida fännid alati oma lemmiksarjadelt soovivad, kuid väga harva saavad. Olen õnnelik, et võtsin endale isiklikuks eesmärgiks kõik peatükid läbida enne teose proovimist, sest siis suudan paremini hinnata, kuidas IO on aastate jooksul arenenud. On kaotatud kõik vanad tüütused, lihvitud paar iganenud mehaanikat ning lisatud mängu isegi kommuuni poolt soovitud lisad.

Blood Money võis olla pea et perfektne mäng, kuid 47 tagasitulek suutis selle tugeva vundamendi peale ehitada, luues uue seeria tipu, isegi minusuguse nostalgitseva fänni jaoks.