Leho mängis… Euroopa sidescroller’ite järgesid ja uustöötlusi

Jaanuar. „Leho mängis…“ artiklisarja kuues sünnipäev. Tähtpäevale traditsiooniliselt tuhnin taas Euroopas tehtud sidescrolleri‘te maastikul. Vastupidiselt eelmise jaanuari artiklile, kus mängud olid eraldiseisvad lood, on seekord kõik mängud sarjadest kas järgede või reboot’idena.

Kuus aastat tagasi alanud odüsseia kestel on välja õngitsetud nii mõnedki pärlid. Tänases komplektis on enamik mängud head, isegi kui ma paari neist ei suuda ise läbi teha. Valikust neli on mängude teised osad. Kahele mängule on varasemate järgede ja uustöötluste järel keeruline numbrit panna. Enamik tänastest mängudest on mitme sangariga, kelle vahel saab sageli vahetada ja kes on üksteisele suureks abiks.

Mõneti on tänane artikkel järg kahe aasta tagusele, kui vaatasin muuhulgas Unraveli, Ori ja FARi esimesi peatükke. FAR: Lone Sails pidanuks samuti praeguseks järje saama ja lootsin FAR: Changing Tides’i tänasesse kompotti lisada, aga tolle ilmumine lükati edasi ning äsjase treileri kohaselt tuleb see nüüd välja märtsi algul.

Ori and the Will of the Wisps

Austrias baseeruv Moon Studios on Ori sarja teise osa taas voolinud audiovisuaalselt võrratuks. Aga see oligi ootuspärane. Natuke on mul isegi kahju, et metroidvania ülesehitus ja rollika elemendid ei ole mulle mokkamööda, sest kui tegemist oleks lineaarse ja lihtsamate madinatega mänguga, naudiksin ma seda tõeliselt. Antud juhul piirdusin fantaasiamaailmas seiklemises paaritunnise katsega, et natukenegi kaunist asja kogeda.

Unravel Two

Unravel oli minu hinnangul nunnu, kuid tõsiste disainiapsudega. 2,5 aastat peale esmaosa ilmunud järg on ühest küljest päris palju parenenud, kuid teisest küljest ikkagi ämbrisse astunud.

Esteetiliselt on mänguke Rootsist endiselt kaunis oma metsade, ojade, linnade, hoonete ja maa-aluste käikudega. Taas on mängu saatmas suurepärane muusika. Lõnganukke on nüüd kaks, kelle vahel saab üksi mängides vahetada, et koostöös probleeme lahendada.

Tasemed on kütkestavamad, salvestuspunktid sõbralikumalt paigutatud ja keskkonnamõistatused üldiselt leidlikud. Kahjuks on aga vist ideed otsa saanud ja liiga palju on supermeatboy-likku kiirust-täpsust nõudvaid sektsioone. See toob kaasa kergekujulise identiteedikriisi.

Aga noh, vaatamata mõningatele liiga väikese eksimusmarginaaliga hüpetele ja muudele keerukustele on Unravel Two esimesest siiski nauditavam.

Little Nightmares II

Vaatamata paarile nurinat väärivale aspektile oli Tarsier Studiose 2017 aasta sünge ja kõhe Little Nightmares päris hea. Eelmisel aastal tuli järg, kuid arvestades esimese osa lõppu, on arusaadav, miks see on tegelikult eellugu.

Nagu teise tänase Rootsist pärit järjega, on siingi peamiseks uuenduseks rännakukaaslase sisse toomine. Erinevalt Unravel’ist ei saa partnerit juhtida, kuid ilma tema abita ei õnnestu ka edeneda .

Uus peatükk on samuti õudne, aga visuaalselt mõjuvõimas. Helitaust toetab jubemaailma atmosfääri fantastiliselt. Kui kunstiliselt on Little Nightmares II imetletav, siis mängitavuses leidub virinakohti. Näiteks on liialt katse-eksitust, sest vihjeid napib ja klaviatuuri-hiirega on juhtimine kohati tülikas. Aga nood on vaid üks osa vigina põhjustest.

Mõlema Little Nightmares eripära on, et liikuda saab tavapärase X, Y ja ka Z-teljel. Tõlkes: mäng ei ole kahedimensiooniline – siin on lisaks sügavusmõõde lähemale-kaugemale jalutamiseks. See on aga enamike surmade põhjustajaks, sest külgvaate perspektiivist on tegelase joondusest raske aru saada. Liiga lihtne on asjadest mööda hüpata või takistustesse komistada, eriti kui käsil põgenemine verejanuliste monstrumite eest.

Kui õudukad on karvamööda, siis on mängu ärrituskohtadest kerge mööda vaadata, sest tegelikult on Little Nightmares II kvaliteetne ja vaatemänguline elamus.

Trine 2

Esimest Trine mängisin ma veidi rohkem kui 11 aastat tagasi. Mäletan, et olin võlutud – imelise atmosfääriga fantaasiamaailm, kaunis taustamuusika ja lahe kontimööda mõistatamine. Loost ei mäleta ma kriipsugi, kuid siiski oli elamus nii võimas, et tõi sidescroller’id mu huviorbiiti – varem vaatasin neist täiesti mööda.

Trine 2 oma esiisa valemit ei murra. Taas on sama hingeliselt võluväel seotud kangelaste kolmik muinasjutukuningriiki päästmas. Kuningatütardest õdede õelutsemise lugu on aga vaid raamiks, et võlur, rüütel ja murdvaras uue ohu vastu võitlema panna. Okei, mõõgaviibutamist ja vibulaskmist on tegelikult vähe, enamasti tuleb mõistatada ja täpsust harjutada.

Jällegi on pilt kena ja värvikirev, taustmuusika ja kõned sissetõmbavalt kütkestavad ning füüsikapõhised keskkonnamõistatused (üldiselt) haaravad. Salvestuspunktide sage paiknemine aitab kasutajasõbralikkusele tublisti kaasa.

Ega Trine 2 kunstlikku pikendamist vajagi – esimene läbimiskord võib võtta üle kümne tunni, eriti kui tegelaste parendamist võimaldavate kogutavate sinimullide ja pudelite kättesaamisele ka aega panustada. Lisatunde pakub oluliselt juurde Goblin Menace DLC, mis on aga vastikult raskem.

Soomlaste Frozenbyte stuudioga on mul nüüd kolm suurepärast kogemust, üks neist luurekas Shadwen. Kui leiaks veel vaid aega ka Trine 3 ja Trine 4 mängimiseks, mis samuti juba aastaid väljas.

Giana Sisters: Twisted Dreams

Giana Sisters seeria ajalugu on kulmekergitav. Esiteks põgus pilguheit. Sari sai alguse 1987 a The Great Giana Sisters’iga. Nintendole mäng ei meeldinud, sest sarnasusi Super Mario Bros’iga oli kahtlaselt palju. Nintendo tõmbas mõningaid niite ja mäng võeti müügilt. Tulemuseks sai, et seni müüa jõutud originaalkassetid on tänaseks haruldased ja väga tagaotsitud. Saksa arendaja Time Warp Productions nokitses ka järje kallal, aga õigustatud hirm Nintendo ees sundis neid selle muutma iseseisvaks brändiks Hard’n’Heavy.

Kui stuudio eluaeg läbi sai, lõi esimese mängu autor Armin Gessert Spellbound Entertainment’i – ajaloolises pildis olulise stuudio Saksa mängumaastikul, mille lipulaevaks võib lugeda originaalset Desperados‘e triloogiat. 2009 aastaks oli paks suits Nintendo ja Giana õdede vahel hajunud ja mõneti üllatavalt ilmus Giana Sisters DS. Hiljem porditi mäng teistelegi platvormidele, sh arvutile Giana Sisters 2D nime all.

Märtsis 2012 läks põhja ka Spellbound (üks põhjustest arvatavasti mittematerialiseerunud Desperados Gangs, mille vastu kirjastajate huvi puudus), aga tiim ei lasknud nina norgu. Juba juulis pani sama kamp püsti siiani aktiivse Black Forest Games’i ja sellest ajast on Giana õdede mänge, lisapakke ja porte tehtud päris mitu.

Giana Sisters: Twisted Dreams oli stuudio esiklaps. Esialgse tööga tehti algust juba eelmises stuudios, nii et Kickstarter’i kampaaniat alustades oli neil juba midagi, mida näidata. Aeti kokku ligi 200 000 € ja mäng ilmus juba sama aasta oktoobris! 2012 olid tegijatele tõelised ameerika mäed.

Twisted Dreams võeti hästi vastu ja põhjusega. Mäng on kena, fantaasiarikas ja sobiva taustmuusikaga. Olgu see aga nii äge kui tahes, mäng on minu jaoks liiga raske. Olen kiirust ja täpsust nõudvates platvormikates suht kehvaks jäänud, aga siin on need hädavajalikud oskused.

Mängitavuses on erilist rõhku pandud õde päästma tõttava tüdruku karakteri vahetusele. Gianal on erinevate oskustega kahestunud isiksus, mille poolte vahel tuleb tasemetel edasipürgimiseks ümber lülituda. Eri liikumisvõimete kõrval muutub isiksuste vahetusel kogu ümbritsev muinasjutuline keskkond – üks dimensioon on nunnu, teine kõle. Eriti lahedalt ja sujuvalt muutub ka tempokas muusika, olles kord rokk, kord hevi.

Kui Giana Sisters: Twisted Dreams oleks mõistatustega sidescroller, oleks mul sellega lõbu laialt. Praegusel kujul ma seda läbida ei suuda, aga tunnistan, et stiil on sel vahva.

Flashback

Prantslastest mängutegijad panid end 90ndate alguses kaardile kahe seiklusliku, Prince of Persia‘st inspireeritud sidescroller’iga: Another World ja Flashback. Mõlemad tulid Delphine Software International stuudiost ja raputasid maailma, kuid eriliseks rahalehmaks osutus alates 1992. aastast eri platvormidel leviv Flashback. Mäng sai kolmanda isiku vaates järje Fade to Black näol ja oleks ka kolmanda osa saanud, kuid DSI läks enne pankrotti.

Aeg voolas edasi, Flashback vajus unustusse ja nooremad põlved pole sellest kuulnudki. Paul Cuisset, üks Flashback’i põhiloojatest lootis hõõguvad maagiasöed lõkkele puhuda. Olles saanud 300 000 € riigituge ja Ubisoft’i kirjastajaks, asus tema stuudio VectorCell usinalt uusversiooni vormima.

2013. aasta versioonis on taaskord mälukaotusega salaagent maailma päästmas. Kurjade kavatsustega kuju muutvad tulnukad jäävad püstolikangelase takistamisel jänni ja kangelane platvormib võõrrassi planeedile välja.

Pea kõigi kurvastuseks ei tulnud uusversioonist midagi asjalikku. Muidugi oli 20-aastane vahe liiga pikk, kuid ka mäng ise oli nigel: kehv loovestmine, nõrgapoolne pildi- ja helikülg, kohmakas mängitavus, igav tasemedisain. Mäng põrus igati ning VectorCell pani uksed kinni.

Nii uskumatu, kui see pole, aga sarja pole siiani maha maetud. Möödunud aasta mais teatasid Microids ja Paul Cuisset partnerlusest, et 2022. aastal Flashback 2 ilmale tuua. No elame, näeme!