fbpx

Euroopa suuruselt teine aga tuntuim mängukorporatsioon Ubisoft peab oma sünnipäevaks 28. märtsi 1986. Gigantne Prantsusmaalt opereeritav mängude tootja, väljaandja ning levitaja pole kindlasti armastatuim kompanii, kuid käkerduste kõrval on neilt siiski omajagu lõbustavat meelelahutust ilmunud. Juba kolmandat korda võtsin ette kolm Ubisofti mängu ning seekordsed on kõik avatud maailmaga märulid tuntud sarjadest.

Far Cry 5

Olen juba paar korda tõdenud, et kui Ubisoft paneb oma avatud maailmaga mängu ringiliikumiseks ka helikopterid, olen konksu otsas. Langevarjud, lennuülikonnad ja liuglangevarjud pole mind Far Crydes kunagi erutanud, aga nüüd kui Far Cry 4 piiratud kasutusega minikopterite asemel on sisse toodud täisfunktsionaalsed helikad, on mäng võrratult kaasakiskuv.

Seekord vajab kolkimist USA-s Montana osariigis Hope’i maakonnas piiritundetult ülbitsev ususekt, mis narkoga mürgitamisega omale jüngreid „värbab“. Hullunud religioonisekti jultumus ja vägivaldsus oma eesmärkide saavutamisel tekitab vastupanurakukesi igasse provintsi nurka ning neid julgeid hädalisi kollanokast korrakaitseohvitserina aitama asudki.

Arvestades, et missioone ja tegevusülesandeid on ligi paarsada, on suudetud hoida üllatavalt head vaheldust. Hämmastaval kombel on kõige igavam osa maniakaalse põhipaha Joseph Seedi ja tema kolme leitnanti mõistust väänavad heietused. Jah, arusaadavalt on lookirjutajatel vaja nende motiive põhjendada, aga ärapööranute ajuke** ja plära on tüütud. Nupust nikastanute jauramise monoloogiminutid ja nende esile kutsutud hallutsinatsioonide sessioonid on siiski välja kannatatavad, sest muu seda ümbritsev on toekas.

Mitmekesine madin ja hiilimine on ammu väljatöötatud ja toimiva retsepti järgi segatud hõrku kompotti koos teretulnud uuendustega. Näiteks on mängu toodud ka juhitavad lennukid. Rahulikuma ajaviitena on võimalik nüüd kala õngitseda. Lahingukaaslasteks saab värvata kuni kaks tõhusat abilist nii verejanuliste neljajalgsete kui kohaliku kättemaksuhimulise rahva seast. Ameerikalikult vohab neis suur relvaarmastus ja osad uutest sõpradest on valmis abistamise nimel lennumasinatelt võimast toetustuld külvama.

Avatud, loodusrikas ja kaunis maailm on täis viiteid, saladusi ja detailide rohkus hämmastab – isegi su kaaslased lobisevad omavahel vaimukalt. Tegevust ja avastamist on metsikult ning ainsana on varasematest vähem igavat tornides turnimist. Isegi tehniliselt on mäng nüüdseks paigatud võrdlemisi probleemivabaks, kena graafikaga ning igast otsast suurepärase helitaustaga.

Loomulikult on kõvasti tegemist mängu põhiosas, kuid see pole veel kõik. Far Cry 5 sai ka kolm korralikku lisapakki. Hours of Darkness on võibolla üks paremaid Vietnami sõja FPS-e üldse. Lost On Mars on lahe retroulmekas, kus vaid relvad liiga nõrgad. Dead Living Zombies on lineaarne zombitulistamine ja tegelikult igav ning ebavajalik lisa.

Muide, Far Cry 5 lasti välja 27. märtsil 2018 ning sai seega eile 4aastaseks!

Watch Dogs 2

Aastal 2011 ilmutas Ubisoft avatud maailmaga kihutamismängu Driver: San Francisco, mida mina pean sarja parimaks peatükiks. Kummaline, miks kunagi tuntud seeria nüüdseks varjusurma on jäetud, kuid San Francisco kui tegevuspaigaga lõpparvet ei tehtud. Viis aastat hiljem naasti sinna käesolevaga.

Watch Dogs on Ubisofti sari häkkerite ja inimeste kontrolliaparaadi vägikaikaveost. Teise osa tegevus on Chicagost välja kolitud ning ka peategelane on uus. Esimese osa ülbik Aideni asemel on lahedam Marcus. Nooruslikum häkker-parkuurija lööb kampa DedSeciga – Anonymousest viiteid võttev häkkerite grupp – ning asub kambajõmmidega Silicon Valley infotehnoloogia suurfirmasid kimbutama, kui need midagi kahtlast läbi suruda üritavad.

Fookuses olevateks teemadeks on ebaseaduslik andmete kogumine ja analüüs, privaatsuse rikkumine, korruptsioon, nõrkuste ärakasutamine ning muu praegugi päevakorral olev. Põhikurjam on aga endiselt telekommunikatsioonihiid Blume oma liiga võimsa jälgimistarkvara ctOS-iga ning esimese osaga seovad lugu ka mõned tuttavad näod.

Muidugi on Ubisofti rakendanud oma tavapärast avatud maailma mängumudelit. Nagu ikka, on mitmekülgseid tegevusi kümneteks ja kümneteks tundideks. Põhi- ja lisamissioonide kõrval on taksosõitmist, võidukihutamisi (sh droonide ja purjekatega), arenduspunktide otsimist ja muudki.

Endiselt tuleb probleemid lahendada häkkides, hiilides, kakeldes ja tulistades, aga sümpaatsema sangari silmade läbi maailma kogemine võib muuta ka mängustiili. Näiteks avastasin mina end harva relva haaramast kui rahumeelne lahendus samuti võimalik. Milles on võmmid ja turvad süüdi? Uute mänguasjadega, maastiku- ja lennudrooniga, salaja valvurite tüssamine on isegi põnevam.

Häkkimisvõimalusi on nüüd ka rohkem. Segavale valveüksusele saab kaela tõmmata mõne kuritegeliku gängi, millele järgneb vaatemänguline madin. Lahe on ka mõnele ees tolknevale sellile politsei kaela kutsuda, muutes ta tagaotsitavaks. Autode liikuma häkkimisega saab nii liikluses kui pätipesades segadust külvata. Igasugu pisiuuendusi jagub ning valdavalt on need õiges suunas (kuigi minu meelest uus autofüüsika ei ole etem). Eriti vahvalt on tõmmatud analooge ja tehtud viiteid popkultuuri- ning pärismaailmale (nt juba alguses saab nuhelda saientoloogia ning ärandada KITT-ile ülimalt sarnase imeauto).

2016. aasta mängu kohta näeb Watch Dogs 2 hea välja, vähemalt põhja keeratud sätetega. Heliline pool on samuti korralik, eriti kõned. Litsentseeritud muusikat on palju, aga valdavalt minu maitsest mööda. Ka linnakeskkond, kunstiline stiil ja esitatud subkultuuri atmosfäär ei kõneta mind kuigivõrd. Minu meelest ei ole metropol esimesest osast sugugi parem (kuigi kiitma peab kiirliikumise võimalust) ja tegevuse rohkusega on mäng liiga pikaks venitatud. Aga tuleb tunnistada, et kuigi mitmed aspektid minuga ei haaku, igav mul selles kah ei hakanud.

Selles mõttes Ubisofti ees ikkagi müts maha – nende liivakastimaailmad on  sageli disainitud hämmastavalt haaravaks. Kui just ei juhtu midagi sellist nagu allolevaga…

Tom Clancy’s Ghost Recon Breakpoint

Ülimalt sõltuvust tekitav Ghost Recon Wildlands meeldis mulle tohutult ja loomulikult pöörasin Breakpointi väljakuulutamisele kõrgendatud tähelepanu. Samas olin üks neist, kes pettus Ubisofti disainivalikus jätta arvuti juhitud kaaslased välja. Kui soovid seltsi, pidanuks päris sõbrad kaasama. See oli nõme otsus, sest Wildlandsi rühmakaaslased olid videomängudele võrdlemisi haruldaselt lahingus kasulikud ning jõudehetkel lihtsalt toredad semud.

Mängurid tõstsid kisa ja ubikad võtsid kuulda – asuti tehisintelligentsitiimi tagasi tooma. 2020 juuli veapaigaga jõudsid nad tagasi, üheksa kuud pärast mängu esmailmumist.

Breakpoint meelitas mind kannatlikult nagu sireen kuni saigi mind kätte. Ning nagu sireenid tõid meremeestele ainult halba, nii langesin ka mina ebameeldivasse lõksu. Breakpoint on tehtud mingiks äärmiselt nõmedaks looter shooter’iks, MMORPG-ks, mikromanageerimiseks. Jubedalt nuppe ja detaile. Meeletult palju õppida vaja enne õieti mängima asuda saamist. Liiga kirju ja esmahooga juhitamatu. Liialt lora. Kellasid ja vilesid mõttetult täis topitud, kaotades täielikult oma eesmärgi olla taktikaline tulistamine. Miks peab mängul pidev netiühendus olema? Ning mis kuradi idiootsusena on menüüdele ettelugeja lisatud?!

Täielikult kohutavate esmatundide järel jätsin mängu mõneks ajaks ootele ja naasin siis Ghost Experience’i proovima. Kuid kahju oli juba tehtud. Ma ei suuda Breakpointis leida mitte midagi head. Seda on kurb tõdeda, sest Wildlands kuulub mu viimaste aastate parimate mänguelamuste sekka! Täiesti hämmastav, kuidas samade tegijate otsene järg nii totaalselt mööda lasti. Kahju küll, aga minust Auroa saarestiku terroristidest ja türannidest puhastajat ei saa. Loodan, et mu üüratut nördimust saavad varsti parandama Sniper Elite 5 ja A Plague Tale: Requiem.