fbpx

2022 ei olnud minu jaoks hea aasta — pole vist eales 365 päeva piires nii palju halba õnne suutnud kogeda. Rasketel aegadel tõttab aga appi efektiivne eskapism ja mida paremat selles vallas kui videomängud!

Sel aastal suutsin olla natukene vähem napisõnaline Level1 veergudel ning loodetavasti jätkan tuleval aastal samas vaimus, sest nagu mu edetabelist aru saab, mängudest puudust ei ole! Kuigi see, millise üllitise ma ette võtsin, varieerus tohutult iga kuu (tihtipeale sõltudes, mis tuju mul tol hetkel oli), möödus oktoober kõige edukamalt, mistõttu tahan ma kiita nii mõndagi õudukat, mis arvatavasti on paljude radarite alt mööda lipsanud.

Nagu kombeks, kiidaks enne lemmikute juurde laekumist mänge, mis ei kvalifitseerinud. Sel korral on neid vaid üks – Lost Judgment. 2022 on üks Lauri raskeimaid aastaid ja samaaegselt esimene aasta üle pika aja, kus ei tulnud ühtegi uut Ryu ga Gotoku stuudio mängu välja? Milline kokkusattumust!

Judgmenti järg tuli välja möödunud aastal, kuid läbi sain ma selle alles 2022. alguskuudel (ning hiljem tulin tagasi teose juurde, kui PS5 sain ning Kaito Files DLC välja lasti) ning see oli arvatavasti mu lemmik mänguelamus sel aastal.

2022. aasta toodangud ei jäänud aga kaugele ning siin nad on!

8. Save Room – Organization Puzzle

Olles keegi, kes armastab oma asjade korrashoidmist ning organiseerimist (tänu oma OCD-kiiksudele) JA resident evil 4 inventarisüsteemi, tundus Save Room nagu geniaalne väike mäng esimesest treilerist alates. Tegemist on ühe väga rahustava teosega, mis suutis anda mulle nii dopamiinilaksu kui ka kerge nostalgiatunde. Üllitis on Steamis võileivahinna eest saadaval, nii et miks mitte proovida!

7. The Quarry

Level1 veebis olen ma alati olnud „see Yakuza vend,“ kuid viimastel aastatel tunnen ma ka end kui „see Supermassive Gamesi vend“ tänu mu The Dark Pictures Anthology arvustustele. Loomulikult võtsin ma ka ette stuudio poolt suvel välja lastud The Quarry, kuid nagu põgusalt mainisin enda The Devil in Me arvustuses, ei teinud see mu silmis piisavalt huvitavaid asju, et sellele pikas mahus arvustuse viitsiks kirjutada. Tegemist oli väga *okei* teosega, mida oli lõbus koos sõpradega kogeda. Eriti rohkem kiita ega kiruda pole, võtke seda nii kuidas soovite.

6. Ghostwire: Tokyo

Ghostwire: Tokyo oli üks huvitav väike teos, mis on kahjuks lõksus ühe liiga suure mängu sees. Kõik head aspektid mängust – fantastiliselt kõhe atmosfäär, detailne ja autentne mängukeskkond ja lõbus mängitavus – oleks minult ainult kiidusõnu saanud… kui teos oleks umbes 3-4 korda lühema kestusega olnud.

Tulemuseks on üllitis, mida soovitaksin inimestele, kes ei võta ette Platinum trofee jahtimist ning katsuvad teost läbida 10 tunniga. Kuigi isegi siis on tegemist Tango Gameworksi nõrgima mänguga, lubab teose niimoodi kogemine neid häid aspekte ja unikaalseid momente nautida või isegi armastada, enne kui need vatti täis topitud kestuse tõttu oma maagia kaotavad.

5. Faith: The Unholy Trinity

Soovides saada väikest nostalgialaksu, hakkasin oma hea sõbraga uuesti vaatama Angry Video Game Nerdi videoid. See kõik on väga tore ja lõbus, kuid miski, mis me alati tähele oleme pannud, on see, kuivõrd kuivad Atari 2600 põlvkonna mängud tunduvad – visuaalid, millest aru saamiseks on vaja kohati sama palju kujutlusvõimet, kui raamatut lugedes; mängitavus, mis üldiselt on punktide taga ajamine; ning ligi olematu heliline element. See on kindlasti oma aja toodang, kuid pole ime, et taolisi mänge ei üritata modernsemateks vorpida nagu viimasel ajal populaarsust kogunud PS1-stiilis ellujäämisõudukad või boomer-shooterid.

Siis aga astus sisse Faith – mäng, mis on segu ZX Spectrumi üllitisest ja „The Exorcistist“. Võetakse Atarile omane lihtne visuaalstiil ja arhailine audio-disain ning luuakse sellega üks ülimalt omapärane õudukas. Loomulikult ei töötaks antud teos nii vanal riistvaral just nagu mainitud retro-stiilis märulid, kuid see polnud kunagi Faithi eesmärk. Taheti teha hirmus mäng inspireeritult ühest videomängu põlvkonnast, kus hirmsaim teos oli selline.

Ja noh, täitsa lõpp… kes oleks arvanud, et selline lihtne hunnik piksleid minul külma higi tekitaks…

4. The Dark Pictures Anthology: The Devil in Me

Ligi kuu on möödas sellest ajast, kui ma lahkusin Du’Meti mõrvahotellist ühes tükis… ning kuigi see kõlab paradoksaalselt… tahaks tagasi minna! Pea kõik Supermassive Gamesi mängud on loodud mitmeks läbimängimiseks, kuid mitte ükski pole mind niivõrd tugevalt tagasi kutsunud kui Devil in Me. Jah, mul on teosega probleeme, eriti just esimese tunniga, kuid ma valetaks, kui ütleks, et need järgnevad tunnid mul ikka üliselgelt meeles pole.

Ma tahan päästa neid tegelasi ja tahan näha uusi stsenaariumeid. See demonstreerib kuivõrd tugev slasher-filmi formaat tõesti on sellises stiilis mängudes ning ma siiralt, SIIRALT loodan, et mõrvahotellis luusiv mõrtsukas pole viimane pika ohvrinimekirjaga kurjam, kes meid Dark Picturesites taga ajama hakkab.

3. Iron Lung

Kosmoses ei kuule keegi sinu karjeid. Aga sama kehtib ka ookeanipõhja kohta, kuid miskipärast seda asupaika pole õudusmängud väga ära kasutanud. Appi tõttab Iron Lung – ühe mehe poolt loodud õudukas, mis paneb mängija ühte pisikesse allveelaeva, millega on vaja navigeerida läbi vereookeani, tehes pilte erinevatest asupaikadest laeva küljes oleva fotokaameraga. Kuna pole aknaid, on vaja liikuda kasutades kaarti ning sellel olevat koordinaattelge ning loota pöial peos, et ei sõideta otse seina.

Teos on kõigest tund aega pikk, kuid demonstreerib perfektselt, kui palju võib vähesega korda saata. Mängul on udupeen narratiiv – tekst kirjeldab millises olus maailm on ning kes ja kus meie oleme. Peale seda visatakse mängija klaustrofoobilisse tünni ning on vaja hakata kapteniks. Muusika on ka minimaalne, lubades mängijal keskenduda tundmatu planeedi ookeani erinevatele helidele. Kas need helid olid aga meie laeva omad või… midagi muud? Ei hakka rohkem teost rikkuma, vaid lihtsalt soovitan selle üles korjata. Teos on odav ning igat eurot väärt.

2. Stay Out of the House

Oktoobrikuus võtsin käsile terve trobikonna erinevaid õudukaid ning nende seas üks parimaid oli pisike teos nimega Murder House. Tegemist oli klassikalise fikseeritud kaameraga ellujäämisõudukaga, mille lugu ja tegelased olid võetud otse ühest labasest ja odavast 80ndate õudukast, kuid mille visuaalstiil oli nagu PS1 mäng, mis jookseks VHS kassetti pealt. Selline segu erinevatest nostalgilistest allikatest tekitas minus suurt huvi mängu arendaja Puppet Combo vastu ning 2022 oli parim aeg tema mängukataloog ette võtta.

Pärast erinevate varasemate mängude nagu Babysitter Bloodbath ja Nun Massacre (fantastilised pealkirjad) läbimist jõudis Steami tema uusim teos Stay Out of the House, mis on nagu kulminatsioon kõikidest asjadest, mida Puppet Combo on oma mänguarendus karjääri jooksul õppinud. Teose mõte on lihtne – oled noor naine, kes sattub inimröövi ohvriks, ning sul on vaja mõrvari majast põgeneda. Kui see vaid oleks nii lihtne nagu esiuksest välja astumine…

Mängitavuselt on tegemist üksikisikuvaates ellujäämisõudukaga, kus on vaja manageerida erinevaid ressursse nagu laskemoon, elusid andvad ravimid ja mängusalvestusi võimaldavad videokassetid, ning lahendada erinevaid mõistatusi, et põgeneda majast. Tegemist ei ole aga Resident Evili mõisaga – meie mõrtsuka kodu on kompaktne, kuid igasuguseid lõkse täis. Et nendest oleks võimalik mööda navigeerida on mängukeskkond täis valikuvariante. Kas minna läbi avatud ukse või tulistada lukustatud ukse lukk maha või äkki minna läbi ventilatsioonišahtide?

Tehke oma valik kiiresti, sest mängijategelane ei ole ainus, kes majas ringi luusib. Mõrtsukas jahib ja üritab meid tulihingeliselt kätte saada, reageerides mängija käitumisele, pannes näiteks lõkse maha, gaasitades ventilatsioonišahte või isegi raevust peidupaikasid hävitades. Tänu sellele suudab maja tunduda keskkonnana avatud, kuid samaaegselt klaustrofoobiline ning lõpptulemuseks on üks pingelisemaid õudukakogemusi, mis mul on viimaste aastate jooksul olnud.

Oeh, mitte kõigest ei suutnud ma majast eemale hoida, aga nüüd soovitan isegi teistel seda sama teha? Kas ma ei lugenud mängu pealkirja?

1. Sifu

Sifu läbimine oli üks tõeliselt fantastiline kogemus, mis on võimalik ainult videomängude meediumis. Kuigi narratiivselt on mäng ühest kung-fu meistrist, kes üritab kättemaksu saada, on teose meeldejäävam lugu hoopis minust kui mängijast ja kuidas mina läbi kannatuste võimsaks molliandjaks sirgusin. Seda kõike kantakse edasi läbi mängitavuse ja mehaanikate.

Mind teeb õnnelikuks see, et mu lugu pole veel läbi, sest teosesse on tulemas uusi mängulaade. Mis mind aga veel õnnelikumaks teeb on asjaolu, et Sifu on tulemas ka Steami ja Xboxile, lubades veelgi rohkematel mängijatel kõndida läbi sama teekond, mille mina läbisin. See kogemus ei tule lihtne, aga ainult läbi kannatuste sirgub amatöörist meister.

Puhtalt sellele mõtlemine ja sellest kirjutamine kutsub mind tagasi kähmluste keskele…

Head uut aastat kõigile! Lähen parem mängin veel Sifut