Kas Level1 on liigselt positiivne?

Öeldakse, et positiivne suhtumine viib edu ja õnneni – selle viljelemine aitab vältida stressi ning eemale tõrjuda ebameeldivaid emotsioone ja pessimismi. Nukrameelsust saab vältida kasvõi sundliku naeratamisega, sest vajalike näolihaste pingutamine paneb tööle erinevad keemilised ühendid ja protsessid ajus. Aga meie jaoks on see kõik väga võõras, oleme siiski eestlased, kes tänaval pigem mornilt maha, kui naeratades vastutulijale näkku vaatavad. Liigne ja pidev optimism hakkab aja jooksul aina enam ja enam tunduma kõigest odava reklaamina, mitte siira positiivse emotsioonina.

Põhjus, mis ma käesolevat artiklit kirjutama hakkasin, avaldab ennast meie facebookis Andri kirjutatud The Nathan Drake Collectionile kirjutatud arvustuse alla jäetud kommentaaris, mis kõlas järgnevalt: „Lihtsalt huvi pärast küsin, et kas levelilt on oodata vahest ka mõnda negatiivset artiklit? Või on see labradorilik kõige armastamine teadlik valik? (Ei ole seotud antud artikliga).“ See pani mõtlema nii minu enda viimaste artiklite kui ka meie veebilehe üldise sisu peale. Kas me oleme liigselt positiivsed? Mis on selle põhjused ja mis kõige tähtsam, kas ja milliseid negatiivseid artikleid me viimase aasta jooksul avaldanud oleme?

Jaanuar oli heade uute mängude rindel suhteliselt vaikne, seega keskendusime pigem uudistele ja väiksematele, personaalsematele kogemustele – Henryk rääkis sellisest mängust, nagu The Old City: Leviathan, mina aga rääkisin põhjustest, miks ma tulistan. Viimane artikkel muuseas nõuaks tol hetkel (pisut negatiivsemas võtmes) järge, sest mitmikmängupõhistest tulistamismängudest olen vahelduseks läbi põlenud. Veebruar oli juba pisut negatiivsem  – Henryk uuris ja puuris, kas videomängud on liiga pikad, mina aga viskasin pilgu minevikku ning tõdesin, et vürtsitüdrukutest valmis vorbitud videomäng Spice World on totaalne rämps. Martin kirjutas „armastuskirja“ Assassin’s Creed Unity’le, milles ta tõi välja mängu (ilmselged) negatiivsed küljed. Vahemärkusena olgu öeldud, et mina olin mängust juba varem kirjutanud, tuues välja oma esmamuljed ning vaatamata negatiivsetele külgedele, väitsin, et tegu on pigem hea mänguga. Seda põhjustas kindlasti ka asjaolu, et ei kogenud mängu üksi ning koos sõbraga selle üle nalja viskamine muutis mänguga seostuva elamuse koheselt pügalate võrra kõrgemaks (ei, ma ei olnud saanud arvustuseks mõeldud koopiat, mis oleks mu arvamust seetõttu mõjutanud). Võib ehk öelda, et nautisin mängu valedel põhjustel.

Märtsikuus kirjutas Ragnar 2K haibirongiga kohale jõudnud Evolve’ist. Pigem positiivselt. Me kõik teame, millises punktis on mäng hetkel. Ülejäänud kuu oli veelgi positiivsemalt meelestatud. Mõned mängud, mis valdavale enamusele kollektiivsest mängijaskonnast pettumuse valmistasid, jäid meil mainimata, eesotsas Battlefield Hardline’iga, mida näiteks Ragnar seni isegi natuke ootas, eelkõige just tolle paeluvana tunduva üksikmängu osa tõttu. Seevastu aprillis olime tunduvalt kurjemad – Martin lahkas pikalt ja laialt põhjuseid, miks The Order: 1886 on hämmastavalt suur pettumus ning Silver kritiseeris karmilt Steami hinnapoliitikat.

Maikuu kaalukauss kukkus üsnagi ilmselgelt ühele poole viltu, sellele aitasid kaasa Ragnari, Martini ja Silveri kiitvad postitused kauaoodatud The Witcher 3: Wild Huntist. Kõnealusest mängust kirjutas ka Henryk ning sel korral oli tegemist juba pisut negatiivsema tekstiga, kus kriitikanooled ei olnud suunatud mitte mängu enda, vaid Polygoni arvustuse suunas – Henryk kritiseeris talle tobedana tundunud kriitikat. Mitte-Nõiduri teemalistest postitustest kõige karmim oli kindlasti Andri muljetus Project CARSi kohta – mäng rabas kena visuaalse ilmega, kuid omas tuntavaid puudusi peaaegu igal pool mujal. Juunis oli peafookuses gigantlik videomängumess E3, mis tõi lauale ohtralt rõõmustavaid uudised, aga ruumi jäi ka muudeks teemadeks, osad neist olid antud üritusega seotud, teised mitte. Enim haakus vast minu enda mõtisklus PS Vita nõrkade elumärkide üle. Samal ajal avaldas Mae5tr0 pettumust odavate skandaalide lainetel sõitvate mängude ja mängutegijate üle. Juunis jõudis meieni ka Batman: Arkham seeria uusim osa ning seda jälitasid mitmed probleemid, ent juhuse tahtel sattusid meieni töötavad versioonid, mille tõttu mängu enda kohta oli öelda rohkem head kui halba.

Juulikuus oli lihtne ohvreid leida – Maarja kirjutas välja konkreetsed põhjused, miks Adam Sandleri uusim, videomängudega seotud film „Pixels“ on kohutav ajaraisk. Mae5tr0 käskis videomänguri karjäärist unistavatel noortel laisklemine lõpetada. Ragnar mõlgutas mõtteid digitaalsete mängude ning nende omamisõiguste üle. Andri kahtles, kas uus Tony Hawki mäng suudab taastada oma endise hiilguse ning nentis, et isegi, kui ta seda sooviks, ei tööta Fallout Shelter tema iPhone’i peal korralikult. Muidugi, juba kolmandat kuud järjest ilmus vastukaaluks Ragnari positiivne artikkel The Witcher 3: The Wild Huntist ning selle tuultest.

Augustis olime osaliselt juba eos positiivselt meelestatud, sest mina ja Andri leidsime ennast maailma kõige suuremalt videomängumessilt gamescomilt! Hea tuju kandus osaliselt ka minu postitusse Until Dawni esmamuljetest ning (ma eeldan, et see on tõsi) Martin ilmselgelt sai osa meie headest võngetest ning suunas need enda Everybody’s Gone to the Rapture’i arvustusse. Ülejäänud meeskond jäi aga vist puutumata ning isegi mina ei suutnud püsivat joont hoida – kogusin kokku mõningad internetti ilmunud negatiivsed mõtted Mafia III kohta ja samuti kommenteerisin, kuidas uus Call of Duty beeta mind pigem külmaks jättis, Ragnar mängis Hatredit ja ütles selle kohta (ning ma tsiteerin), et see on „üks vilets mäng,“ samuti oli ta sunnitud tõdema, et kuigi Life Is Strange on hea, on ka tollelgi teosel mõningaid puudujääke.

Septembris mõjutati meid taas, seekord MängudeÖÖ näol – mina kiitsin nii loopõhise mängu Blues and Bulletsi esimest osa, kui ka mõistatusmängu Q.U.B.E. Director’s Cut. Siinkohal pean vajalikuks välja tuua fakti, et mõlemad mängud on saadud arvustamiskoodide näol, ent minu arvamus nendest mängudest ei ole sellest mõjutatud, ma kirjutasin kõigest mängudest, mida ma nautisin. Sama saab öelda ka Forza 6 demo ning Rare Replay kogumiku kohta (artiklis on välja toodud ka kogumiku nõrgemad küljed, olgugi, et pealkiri jätab taotuslikult ülimalt positiivse mulje). Asjade tasakaalustamiseks arhiveerisin interneti rahulolematuse uue Tony Hawk’s Pro Skater 5 mängu suhtes, mis ülima tõenäosusega neil samadel põhjustel meie meeskonnas ühtegi mängumasinasse ei jõua. Siiski võidutses positiivne meeleolu – Ragnarile meeldis SOMA, Kärt rääkis videomängudest üldiselt ning kollektiivselt meenutasime vanu häid aegu Super Mario mängude seltsis – sünnipäeval oleks imelik muidugi halvasti öelda ka!

Oktoober on eelmise kuuga võrreldes olnud taaskord värskendavalt mitmekülgne. Kui Christopher omistas juba praegu NBA 2K16-le Aasta Spordimängu tiitli, siis Silver hindas teose loopõhist mängulaadi üsna karmilt. Andri pidas heasõnaliselt meeles sellele konkreetsele artiklile alguse andnud kommentaari tekitanud The Nathan Drake Collectionit, ent samal ajal tõi välja asjaolu, et PlayStationi teine suur eksklusiivmäng Driveclub on juba ühe jalaga hauas. Nii mulle kui ka Ragnarile jättis Star Wars Battlefronti beeta hea mulje (üks meist hakkas lausa unistama), lisaks saatsin ohtralt kiidusõnu teele Super Mario Makeri poole, ent ei jätnud halvustamata automängude üheülbalisi lugusid ning kahtlesin nende vajalikkuses. Kollektiivsest Rainbow Six Siege’i beeta põhjal koostatud postitusest võib välja lugeda, et see oli lihtsalt okei.

Tegelikult on see vaid murdosa tänavusel aastal Level1.ee veebilehel ilmunud postitustest. Sihilikult jätsin välja kõik uudised ning keskendusin isiklikele kogemustele ja arvamusartiklitele. Käesolev kirjutis, mille eesmärk ei olnud kohe kindlasti nö ärapanemine või midagi muud säärast, tõi vähemalt minu jaoks välja selle, et üldiselt valib meie meeskond mänge, mille seltsis nad oma aega veeta soovivad, hoolikalt. Miks raisata oma väärtuslikku aega millelegi, mida me ei naudi? Seda vähemalt praeguses olukorras, kus paljude mängude eest tasume oma isikliku rahaga. Võin kindlalt öelda, et meie positiivsus on siiras ning mitte tingitud väljaspoolsetest mõjutustest. Me ei ole Gamespot, kelle Kane & Lynchi arvustust dikteerivad sponsorite pool ette kirjutatud reeglid. Me oleme Giant Bomb, kes ütleb seda, mida mõtleb!

P.S! Kui negatiivsetest mõtetest väheks jääb, tasub kuulata meie podcaste. Seal ütleme teravamalt.