fbpx

Aasta 2015 oli täis suurepäraseid videomänge ning käesolev 2016 tundub esmapilgul samuti rohkelt positiivseid üllatusi täis olevat. Kuid milliseid mänge ootame kõige enam? Mitmed Level1 kollektiivi liikmed otsustasid kirja panna TOP 5 oodatuimat mängu, mis käesoleva aastanumbri sees ilmavalgust näevad!

Väga raske on valida välja kõigest viis ja nimetada neid oma ihaldusväärseimateks mängudeks. Seega võtsin nõuks ja valisin välja just need teosed, mis minus kõige enam elevust tekitavad. Järgedest püüdsin hoiduda, aga lõpuks õnnestus ühel sellisel ikka nimekirja pääseda. Usun, et siiski igati õigustatult.

Hellblade

Hellblade’i tutvustatakse kui psühholoogilist õudusseiklust kelti sõdalasest, kes viikingite sissetungi järel on sunnitud vaatama sügavale endasse, et seista silmitsi oma deemonlike hirmudega, mis teda lakkamatult piinavad ja tema mõtlemist halvavad. Sellist kirjeldust lugedes ja selle tõsise iseloomuga kohanedes pole kahtlustki, et ennast suure-eelarveliseks indie-stuudioks nimetav Ninja Theory on ette võtnud ambitsioonika projekti. Tegemist on justkui kolmanda isiku vaates seiklusmäruliga, mis on eemaldunud antud stiilile omastest reeglitest, et jutustada aeglasem ja robustsem lugu katkise psüühikaga naissõdalasest. Ninja Theory on tuntust kogunud selliste seiklusmärulitega nagu DmC: Devil May Cry ja Enslaved: Journey to the West. Nüüd on stuudio astunud aga julge sammu, et arendada mänge, mis pakuvad lisaks põnevusele ka sügavat lugu ja keerulisi tegelasi. Hellblade tundub olevat justkui perfektne katse astuda kaardistamata territooriumile, et pakkuda midagi uut ja põnevat.

Firewatch

Firewatch on indie-stuudio Campo Santo debüütmäng, mis lubab kõigile loo- ja valikupõhiste mängude fännidele tõeliselt erilist elamust. Stuudio koosneb staažikatest arendajatest, kes on muuhulgas töötanud selliste projektidega nagu The Walking Dead, Mark of the Ninja, Bioshock 2 ja Broken Age. Mängu visuaalse kirevuse eest hoolitseb kunstnik Olly Moss, kes on eelkõige tuntud isikupäraste filmiplakatite disaini poolest. Firewatch on isuäratav eelkõige omapärase loo ja mängumehaanika tõttu. Mängija asetatakse ontliku mehe rolli, kes otsustab oma probleemide eest põgenedes ajutiselt metsavahiks hakata. Mängija ainsaks kaaslaseks on teises vaatetornis pesitsev naisterahvas, keda kuuleme ainult läbi raadiosaatja. Firewatch pakub lisaks pingelisele loole ka põnevaid tegelasi, elulist huumorit, palju suhtlemist ning kõige tipuks ka küllaltki suurt avatud ala, mida isepäi uurida. Mäng tundubki olevat justkui dramaatiline seikluslugu kahest üksikust metsavahist, kelle rutiinset, kuid põnevat töörütmi hakkavad ühtäkki segama pealtnäha seletamatud sündmused. Ma ei suuda ära oodata, millal ma saan seda kõike koos nendega läbi elada.

Oxenfree

Noorusaja raskustele ja paranormaalsele sündmustejadale keskenduva platvormika sugemetega mõistatusmängu Oxenfree loojaks on indie-stuudio Night School Studio. Stuudio koosneb taaskord mängutööstuse staažikatest arendajatest, kes on kaasa löönud nii Telltale’i kui ka Disney projektides. Oxenfree peamine omapära seisneb selles, et suures osas on tegu justkui loo- ja valikupõhise seiklusmänguga, mis tirib meid eksirännakusse keset hämaravõitu minevikuga koobastikku. Oxenfree asetab väga olulisele kohale mängu peategelase, kelleks on noor neiu ja tema suhted teiste tegelastega. Nendevahelise dialoogi eest hoolitseb mängu rütmiga ühtlaselt kaasa liikuv sujuv suhtlemismehaanika. Sama olulisel kohal seisab ka platvormikale omaste takistuste ületamine ja mõistatuste lahendamine. Mängu stiilist õhkub vanakooli seiklusfilmidele omast süütust ja imetabast fantastikat. Seega ei olegi ühtegi põhjust, miks seda mängu ei peaks ootama!

No Man’s Sky

Kui sellel aastal on üks mäng, mida oodatakse hulluksajava põnevusega, siis ei ole selleks miski muu kui indie-stuudio Hello Gamesi tohutult massiivne kosmoseseiklus No Man’s Sky, mis on juba aastaid lubanud viia kõik seiklusjanuseid galaktika piirimaile uusi planeete avastama. Juba selle aasta suvel peakski lõpuks selguma, kas stuudio lubadused vastavad tõele või mitte. Vaatamata mängu imekaunile graafikale, mitmekesisele mängumehaanikale ja võimatult suurele avatud maailmale (universumile) peaks siiski säilitama rahu ja arvestama võimalusega, et No Man’s Sky ei suudagi rahuldada kõiki meie ootuseid. Arvestades mängu mõõtmeid ja värvikirevat maailma, kus võiks sadu ja sadu tunde lõputult seigelda, on aga lausa võimatu mitte olla juba praegu veendunud, et No Man’s Sky on parim avatud maailmaga seiklus, mis kunagi tehtud.

Mirror’s Edge Catalyst

Aasta oli siis 2008. Ilmus mäng, mis keskendus noorele naisele, kes armastas üle kõige kõrgetel katustel joosta. See mäng oli lummav. See mäng oli Mirror’s Edge. Käes on aasta 2016 ja loodetavasti juba maikuus peaksime saama võimaluse mängida järge, mida kõik noore parkuurieksperdi Faithi fännid on juba liiga kaua oodanud. Taaskord naaseme kliiniliselt puhtasse ja üdini valgesse suurlinna, mida valitseb totalitaarse iseloomuga režiim. Taaskord astume Faithi rolli, et läbi õhu vihisedes ületada takistusi sujuvalt ja nõtkelt. Taaskord armume unikaalsesse keskkonda, ägedasse peategelasesse ning ärevusttekitavasse võimesse joosta ja ronida nii nagu homset päeva ei ole ega tule mitte kunagi. Seekord loodame, et mäng on veelgi mitmekesisem ja põnevam kui selle eelkäija. Esimene osa ei olnud kaugeltki mitte täiuslik, kuid see oli uus ja põnev. Täpselt seda tahan ka halastamatult kaua hilinenud järjelt ning ma ei jõua ära oodata, millega see suudab üllatada.

Loomulikult ootan ka mina üle kõige hetke, mil saan proovida selliseid mänge nagu Dishonored 2, Rise of the Tomb Raider, Horizon: Zero Dawn, Uncharted 4: Thief’s End, The Last Guardian, Quantum Break, Tom Clancy’s The Division, Doom, Adr1ft ja veel palju teisi, aga kui sellel aastal ilmuksid ainult need viis mängu, mille erilisust jõudsin juba toonitada, siis oleksin ma väga rahul.