Lauri TOP 5 mängu aastal 2017

2017 oli fantastiline aasta videomängude jaoks – tehti julgeid samme uute eksperimentaalsete mängudega ja isegi vanad klassikalised seeriad tuletasid meelde, miks nad läbi aastate nii armastatud on olnud. Nii palju head kraami on välja lastud, et ei ole jõudnud osasid tipptasemel mänge alustadagi. Siin on aga minu isiklikud lemmikud möödunud aastast.

5. Resident Evil 7

Resident Evil on alati olnud üks mu lemmik mänguseeria, kuid viimastel aastatel on tal olnud identiteedikriis. Õnneks läks Capcom paar sammu tagasi ning otsustas seeriaga ellujäämisõudusse naaseda . Mis teeb selle otsuse veelgi julgemaks, on valik muuta perspektiivi üksikisikuvaateks. Resident Evil 7 toob tagasi seeria närvekõditava mängitavuse, segades selle kõik kokku uue Lõuna Gooti stiiliga, kus peamisteks pahadeks pole enam suured kurjad korporatsioonid, vaid pigem psühhopaatidest maakate perekond. Mäng pakkus minusugusele vanale fännile palju tuttavat oma olemuse, mängukeskkonna ülesehituse ja varieeruva tonaalsusega. Resident Evil 7 on ka imeilusa graafikaga, olles kahtlemata üks visuaalselt uhkemaid mänge, mida Capcom välja on lasknud.

Vaatamata suhteliselt nõrgale lõpule ning paarile momendile, mis olid kaasatud mängu mitte nende sobivuse tõttu, vaid pigem üleüldiste trendide pärast, oli minu seiklus Louisianas igati positiivne. Bakeri perekonna kodu uudistamine tõi mälestusi esimesest Resident Evilist, samal ajal võluti mind aga uue perspektiiviga. Resident Evil 7 on terve seeria jaoks julge esimene samm uues suunas ja ma ei jõua oodata järgmisi osi.

4. Doki Doki Literature Club

Kuna tegemist on visuaalse romaaniga, võib vaielda, kas seda saab isegi „mänguks“ pidada. Sellelaadsed vaidlused ei ole aga produktiivsed, sest Doki Doki Literature Clubi eiramine puhtalt selle alusel oleks löök videomängudele kui narratiivi edasikandavale meediumile.

See pealtnäha armas ja romantiline mäng peidab endas vägagi hirmsat lugu, mis ei olnud ainult õudustunnet tekitav, vaid ka väga manipuleeriv. Doki Doki mängis kavalalt minu ootustega ja üllatas mind, vaatamata sellele, et ma midagi varjatud õuduselemendi kohta juba teadsin. Samuti kasutati meediumit meisterlikult ära, piirates tihti mängija vabadust, kuid teistel aegadel andes neile rohkem priiust kui ükski muu mäng, mida tean.

Tegemist on teosega, mis parem räägib iseenda eest. See on Steamis tasuta ja ma soovitan kõigil seda proovida, kui just nõrganärviline ei ole. Doki Doki Literature Club võis kesta vaid mõne tunni, aga ta suutis nii vähese ajaga olla nii palju – südamlik armastuslugu ning pingeline või isegi reaalsustaju murdev õuduselamus. Üle kõige oli aga Doki Doki Literature Club unikaalne elamus, mida ei ole väljaspool videomängude meediumit võimalik kogeda.

3. Persona 5

On üllatav näha, kuidas Persona 5 – pikalt oodatud viies peatükk ühes isiklikus lemmikseerias – suutis fännide ootusi ületada. Vaatamata sellele, et tegemist on järjelooga ühele minu kõikide aegade lemmikmängule, oli Persona 5 oma mängitavusega mitu sammu oma eelkäijatest eespool. Kuigi võitlemine oli struktuurilt sarnane, esitleti kõike seda imeilusas visuaalses stiilis koos fantastilise muusikaga.

Võitlemine on aga alati olnud seeria nõrgim osa, mis ütleb nii mõndagi viienda peatüki simuleeritud seltsielu kohta. Eelmistes mängudes olid parimad tegelased enamasti ühtlasi ka peategelase lähedased kaaslased. Persona 5-s on aga iga tegelasega ütlemata tore suhelda, sõltumata nende rollist narratiivis.

Kuigi minu süda kuulub ikka ja alati Persona 4-le (tänu oma võrratutele tegelastele),oli viies peatükk suur edasiminek graafikas, seltsielu simuleerimises ja mängukeskkonna ülesehituses. Vaatamata sellele, et Fantoomvarastel ei õnnestunud lõplikult minu süda varastada, suutsid nad seda siiski ligi kuu aega enda valduses hoida.

2. The Evil Within 2

Esimene The Evil Within oli mäng, mille otsa ma komistasin mõned aastad peale esialgset väljalaskmist. Kuna seda oli palju kritiseeritud, asusin mängima madalate ootustega. Mida ma aga kogesin, oli üks parimaid Resident Evil 4-laadseid ellujäämisõudusmänge. Kui Bethesda teatas, et tulemas on ka teine peatükk,  olid mu lootused juba loomulikult kõrged.

The Evil Within 2 suutis kõiki neid ootusi ületada, olles kogemus, mis võitis ka tagasi mängijaid, kes esimest peatükki ei talunud. Tänapäeval on õudusmängudes kas hiiglaslik relvalaadung… või mitte midagi. On haruldane mängida aga teost, kus relvastust on vaid piisavalt, et hakkama saada ning sedagi vaid siis, kui läheneda olukorrale ettevaatlikult ette planeerides. The Evil Within 2 „Nightmare“ raskusaste pakkus just sellist väljakutset, suutes oma 20-tunnise kestuse jooksul pinget säilitada.

Lisaks sellele oli lugu kaasahaarav ja palju lihtsamini mõistetav kui esimese mängu krüptiline süžee. Tonaalsuse poolest suutis Tango Gameworks tabada väga residentevilikku tõsiduse ja humoorikuse segu, suutes vajaduse korral olla nii pingeline märul, humoorikas B-taseme film kui ka südantlõhestav draama. Lisaks kõigele sellele on The Evil Within 2 visuaalselt vapustav, demonstreerides mitte kõigest fotorealistlikke mängukeskkondi, aga ka samasugust leidlikkust, mis tegi esimese mängu minu jaoks nii südamelähedaseks. Joosta läbi laibapilte täisriputatud galerii, olles jahitud kõikvõimsa psühhopaadist fotograafi ning tema inimjäsemetest tehtud kaamera-koletise poolt – just sellised kogemused kindlustavad, et The Evil Within 2 pole kõigest minu aasta õudusmäng, aga üks mu elu meeldejäävamaid õudusmängukogemusi.

1. Yakuza 0

Väita, et Yakuza 0 on minu lemmikmänguks aastal 2017 oleks vähe öeldud. See imeline teos on mulle oluline mitmel põhjusel. Vaatamata sellele, et Yakuza on mu praegune lemmikmänguseeria, olen ma sellega olnud tuttav vaid 2 aastat. Mis mind aga lõpuks veenis seda seeriat proovima, oli Jaapanis 2015. aastal välja tulnud Ryu ga Gotoku 0 treiler. Tolles nägin ma brutaalset võitlemist, huvitavaid tegelasi ning humoorikat tonaalsust, mida ma pidin kohe kogema.

Tänu Yakuza 0-le puhusin ma enda PS2 konsoolilt tolmu pealt, mängisin seeria esimest 2 peatükki ning seejärel ostsin PS3, et järgmisi osi läbida. Kui teatati, et selle aasta alguses tuleb kauaoodatud Ryu ga Gotoku 0 ingliskeelse Yakuza 0-na välja, siis muretsesin ka endale PS4. Olles terve elu PC peal mänge mänginud, suutis Yakuza mulle tutvustada konsoolide imelist maailma ja kõike seda, mida saan eksklusiivselt nende peal kogeda.

Kuna tegemist oli teosega, tänu millele ma hakkasin mängima seeriat, mille jaoks ma ostsin 2 konsooli, olid mu ootused Yakuza 0 jaoks kosmilised. Seega on märkimisväärne, et mäng suutis kõiki minu niigi kõrgeid ootusi ületada ja seda lausa kümnekordselt! Mängitavus ja lugu demonstreerisid, kui palju SEGA arendajad viimase 10 aasta jooksul õppinud olid – graafika oli võrratu (olles rikkalikult detailne mitte kõigest mängukeskkonnas, aga ka tegelaste nägude ja liikumise osas), võitlemine oli parem ja brutaalsem kui kunagi varem (olles samal ajal sügavaim ja mitmekülgseim võitlussüsteem kogu seerias) ning muusika nii hea, et kuulan seda siiamaani regulaarselt. Kiiduväärt on ka see, kuidas mängukeskkond, selle õhkkond ja tonaalsus suudavad ülimalt autentselt kajastada 80ndaid Jaapanis.

Parim asi Yakuza 0 juures on aga lugu, mis suudab olla sissejuhatus seeriasse uute mängijate jaoks, aga ka ülimalt kaasahaarav ja emotsionaalne teekond pikaajalistele fännidele. Peategelased Kazuma Kiryu ja Goro Majima on seeria esimese peatükis juba Jaapani allilma legendid, siin aga kohtame neid lihtsate jüngritena ning loo käigus näeme, kuidas nad legendideks sirguvad. On ütlemata huvitav näha neid nii alandlikes rollides. Aset leiavad sarja parimad dramaatilised hetked ja võitlused, näidates meile heasüdamliku Kiryu nooremat, rafineerimata ja põikpäiset külge… ning humoorika Majima tõsist ja südantmurdvat minevikku.

Yakuza 0 on minu lemmikmäng aastast 2017 – mäng, tänu millele ma hakkasin konsoole kasutama. Imeline kogemus, mis suutis mind peaaegu pisarateni viia mitte kõigest läbi oma draama aga oma siira humoorikusega. Peatükk, mis suutis veelgi rohkem inimestele tutvustada minu lemmikut mänguseeriat. Ühtlasi oli Yakuza 0 ka esimene mäng, mille jaoks sain Level1 tarbeks arvustuse kirjutada. Ma ei suuda seda teost piisavalt ülistada – see on üks mu kõigi aegade lemmikmängudest, mida hoian oma südame lähedal elu lõpuni.