Ligi nädal aega tagasi jõudis meieni teade, et Telltale Games lakkab olemast. Kuigi endal kadus huvi stuudio teoste vastu juba mõned aastad tagasi, pani kurb uudis mind meenutama aastat 2012, kui stuudio suutis toota ühe minu kõikide aegade lemmikmängu – The Walking Dead (täpsemalt esimene hooaeg).

The Walking Deadi esimene hooaeg ei olnud minu esimene kokkupuude Telltale’iga,  küll oli see aga mäng, tänu millele hakkasin stuudiot pingsalt jälgima. Tol ajal pidasin seda justkui „uue generatsiooni seiklusmänguks“, mis sidus kokku filmilikud vaheklipid, nutikad mõistatused ja ülirasked valikud. Visuaalstiil oli omapäraselt koomiksilik ning muusika aitas kõige dramaatilisemad stseenid veelgi kurvemaks teha.

Põhjus, miks antud teos nii mulle kui ka paljudele teistele nii südamelähedaseks jääb, on aga mängu lugu. The Walking Dead tutvustab meile sümpaatseid tegelasi ning kohe näidatakse, et ükski neist pole surematu. Kuigi hiljem hakati Telltale’i kritiseerima selle üle, et mängija otsused olid puhtalt illusoorsed, töötasid antud illusioonid esimeses hooajas perfektselt – mängides ei olnud mul kunagi tunnet, et ükski tegelane on surmakindel ning ma alati kartsin, et vale otsus võib lugu dramaatiliselt muuta.

Loo vältel küsisin ma mitu korda: „Kas olukord isegi saab enam hullemaks muutuda?“. Alati selgus, et saab küll. Kui Lee ja Clementine jõudsid oma teekonna lõppu, olin ma nendega koos nii palju traagilist üle elanud, et olin füüsiliselt väsinud. Mis mind aga esimesest zombist kuni tiitriteni köitis, oli Lee ja Clemi võime säilitada enda inimlikkus isegi kõige ebainimlikemates olukordades. Nendest said kiiresti ühed minu lemmikmängutegelased ning peab tunnistama, et hooaja lõpuks olid mu silmad märjad.

The Walking Deadi esimene hooaeg oli nii võimas kogemus, et hakkasin seda koheselt soovitama kõikidele oma sõpradele – isegi neile, keda videomängud ei köida. Mängisin teose lausa koos õega ja teiste sõpradega läbi. Telltale’i üllitis isegi inspireeris mind originaalkoomiksit uurima ning loen seda siiamaani. Just nagu mängu, soovitasin ma The Walking Deadi koomikseid kõigile, keda teadsin. Ma isegi laenasin neid enda klassikaaslastele, alustades justkui väikese fänniklubi.

Telltale’i The Walking Dead oli võimas kogemus, mis demonstreeris videomängude võimet kanda edasi interaktiivset narratiivi mitte ainult minule, aga ka paljudele mu tuttavatele ja perele. Samuti tutvustas teos mulle koomikseid, mida olen juba kuus aastat pingsalt jälginud. Kuigi mängu teise hooaja lõpp jättis mulle halva maitse suhu, hoian siiski pöialt, et stuudio populaarseim seeria jõuab rahuldava lõpp-punktini. Lootus sureb viimasena…

Aitäh, Telltale Games.