Need on 10 parimat PlayStation 4 mängu läbi aegade

Järjekordne konsooligeneratsioon on lõppemas ning sellest tulenevalt heidame oma pilke mineviku suunas, et meenutada neid teoseid, mis teistest eredamalt esile tõusid. Maarjamaalased on alati rohkem PlayStationi usku olnud ning just sellest tulenevalt oleme võtnud enda kohuseks paika panna kümme parimat PS4 mängu.

Kindlasti võib teie edetabel meie omast erineda ja see on igati okei! Tänu sellele ei jää mitte ükski oluline mäng tähelepanuta. Antud nimekirja tarbeks hoidsime aga ranget joont – need mängud peavad olema leitavad vaid PlayStation 4 peal ja mitte kusagil mujal! Olgu ka märgitud, et allolevad mängud on tähestikulises järjekorras ning pingerea koostamine jääb igaühe enda ülesandeks.

Varasemalt oleme koostanud nimekirja, kus loetlesime üles enda lemmikmängud aastatel 2010-2018.

Bloodborne

Ma pean tegema ühe ülestunnistuse. Nimelt pole ma tänase päevani Bloodborne’i lõputiitreid näinud (eeldusel, et need üldse olemas on). Ma ei saa öelda, et mind hirmutas eemale teose tavapärasest väljakutsuvam loomus, sest nii mitmedki inimesed on olnud tunnistajaks sellele, kuidas ma end järjepidevalt vastaste suunas heidan. Mu kangekaelsed ponnistused Blood-starved Beasti alistamiseks on ühed meeldejäävaimad momendid mu mängurielu jooksul.

Kindlasti teeb Bloodborne’i unikaalseks asjaolu, et võrreldes teiste From Software’i teostega suudab kõnealune mäng oma keskkondade ja olustikuga tunduvalt ühtsemat joont hoida. Taustal lahti rulluv lugu tundub konkreetsem ja viimistletum ning mängijat pidevalt looja karja saatvad bossid elavad tänase päevani rendivabalt mu pea sees. Isegi need, kellega ma ise kokku puutunud pole, vaid on lihtsalt kõrvalt silma jäänud.  – Sten

Ghost of Tsushima

Ghost of Tsushima on nagu Horizon Zero Dawn – väga kaunis ja funktsionaalne avatud maailmaga rollimäng, mis ei tee otseselt midagi uut peale selle, et koondab kokku viimase 10 aasta jooksul žanris tehtud saavutused ning koostab neist vaimustava pakendi, mis paneb meid taaskord sellelaadsetesse mängudesse armuma. Ghost of Tsushima ilmus aga erinevalt Horizonile väga õigel ajal, sest samal ajal ei hinganud sellele kuklasse kauaoodatud gigant nagu seda oli The Legend of Zelda: Breath of the Wild.

Ameeriklaste mängustuudio Sucker Punch Productions oli end juba ammu tõestanud väga võimekate ja huvitavate ideedega avatud maailmaga mängude loojana (inFamous Second Son), aga Ghost of Tsushima suutis ikka üllatada. Mängu jaoks loodud jalustrabava floora ja faunaga 13. sajandi Jaapani saare vabadus ja tühjus olid need, mida kõige rohkem hindasin. Liiga palju ja liiga kaua olen mänginud Ubisofti nägemusi suurtest maailmadest, mistõttu oli lausa vabastav nautida seiklust nii, et kõik, mis vähegi nägemisulatusse mahub, pole kogu aeg kaetud mängijat suunavate nupukestega, vaid hoopis loodusesse peidetud maamärkidega, mis mõjuvad loomuliku osana keskkonnast.

Sucker Punchi nägemus avatud maailmast on harmoonias loodusega, mida austab ka mongolitega võitlev samurai Jin Sakai, kelle iseloom on küll ühe puu ja noodiga löödud, aga see ei takista teda kunagi võõrvägesid ükshaaval mõõgaga tükkideks raiumast. Samuraifilmidele omast vägivalda on siin nii palju ja seda saab läbi viia nii stiilselt, et isegi Akira Kurosawa oleks uhke. –Ra Ragnar

God of War

God of Wari mängurežissöör on teise osa eest vastutanud Cory Barlog ja eks see ole ka omaette märgiline. Sarja senise parima osa God of War 2 teinud mees võttis kätte ja lisas suiku vajunud seeriasse kõik vajalikud uuendused, et see tänapäeva tuua. Samas säilitas ta ka seeria näo, mis on seekord omandanud tänu The Last of Usi, The Witcher 3: Wild Hunti, uute Tomb Raiderite ja Unchartedi saaga mõjutustele mõnevõrra teistsuguse nägemuse. Seda võiks kokku võtta nõnda: tehniline, graafiline ja narratiivne meistriteos, mida võib lugeda sellelaadsete eepiliste müütide põhjal loodud lugude verstapostiks.

Kuni 50 tundi pikk loopõhine God of War näitas, et suurte, pikkade, avatud maailmadega, graafiliselt nõudlike sisupõhiste mängude loomine on igati kasumlik ettevõtmine, vaatamata mõningastele vastuväidetele mängutööstuse gigantide poolt. Otsene järg God of War: Ragnarok on juba valmimas ja võib olla kindel, et kui mitte miski muu PS5 ostma ei pane, siis see on paljude uute järgede seas üks vähestest, mis seda kindlasti teeb. – Ra Ragnar

inFAMOUS Second Son

inFAMOUS Second Son ei kuulunud tegelikult PlayStation 4 konsooli esimeste mängude hulka. Kusjuures selle fakti kontrollimiseks pidin kasutama interneti abi. Põhjus lihtne – tegemist on ühe esimese ereda mängukogemuse mälestusega antud konsoolist. Mäng nägi välja suurepärane, oli ääretult lõbus ning demonstreeris, milleks nüüdseks mööduv konsoolipõlvkond võimeline oli.

Loetletu kõrval on aga veel üks põhjus, miks inFAMOUS Second Son eriline on.  Teos tõi endaga kaasa nüüdseks harjumuspäraseks muutunud mängusisese pildistamisvõimaluse. Selle väikse lisa tõttu jäi kiirelt tahaplaanile teose lugu, tegelased või üldine mängitavus. Igasuguse tegevuse kõige olulisemaks motivaatoriks sai just idee, kuidas võiks see fotona välja näha.

Nii veetsin mängu seltsis tunde ja tunde, lihtsalt selleks, et tabada järjekordne huvitav kaameranurk ning valguskiirte mäng. Nagu elus ikka, ei ole hilisemate teoste mängusisene kaamera ja selle kasutamine enam sellist naudingut pakkunud. Nii on lisandunud inFAMOUS Second Son minu „esimesed“ nimekirja kui üks paremaid mälestusi videomängust. – Andri

Judgment

Yakuza seeria oli rohkem kui 10 aastat eksklusiivselt Sony mängumasinatel, kuid kõik muutus 0-nda peatükiga. Sarja eellugu oli kindlasti nii mõnegi inimese (nende hulgas ka minu) põhjus PlayStation 4 soetamiseks. Teose populaarsus kasvas nii suureks, et Ryu ga Gotoku stuudio tahtis veelgi rohkematele inimestele anda võimalust kogeda üht Jaapani omapärasemat videomänguseeriat. Nende uusim üllitis saab isegi olema üks esimesi uue Xboxi mänge! See aga ei tähenda, et arendajad on Sony täiesti hüljanud, sest PS4 peal on nii mõndagi, mida muudel platvormidel ei leia.

Judgment pole otseselt järjelugu (nagu PS4 eksklusiiv Yakuza 6: The Song of Life), aga too detektiivimärulist kõrvalpeatükk on sellele vaatamata üks seeria tugevamaid üllitisi. Just nagu 0, on Judgment ideaalne mäng kõigile, olgu see mängija esimene või kümnes kord Kamurochos. Lisa sellele kvaliteetne ingliskeelne dublaaž ning tulemuseks on ideaalne alguspunkt seeriasse nii neile, kes tunnevad hirmu üüratu Yakuza seeria ees kui ka nendele, kes ei soovi subtiitreid lugeda.

Judgment pole aga RgG stuudio parim PS4 teos puhtalt oma ligipääsetavuse tõttu. Mäng peegeldab kõike, mida arendajad oma 10+ aastaga on õppinud. Tulemuseks on üks kaasahaaravamaid lugusid, sarmikamad tegelased, lõbusamad kõrvaltegevused ja mõnusam lõugaandmine, mida märulis leida võib! Kes ütles, et detektiivitöö on kõigest luubiga juhtlõngade tagaajamine? – Lauri

The Last Guardian

The Last Guardian oli mänguliselt üpriski frustreeriv elamus. Osaliselt saaks sellele läbi sõrmede vaadata. Oli ju teos tegemisel aastaid ja aastaid. Esmakordselt möödunud kümnendi lõpus, 2009. aastal välja kuulutatud kunstiteos jõudis meieni alles detsembris 2016. Siis aga paistsid möödunud generatsiooni kitsaskohad eriti erksalt silma. Kohati kohmakad kontrollid, pisut tuhmivõitu tehisintelligents, sinna sekka veel sõrmeotsaga arhailist mängudisaini. Ja ometigi, ja ometigi.

Teose keskne narratiiv kummitab praegugi mu kuklas. Lugu poisi ja müstilise koer-linnu Trico omavahelisest sõprusest on lihtne, kuid äärmiselt efektiivne. See vajutab õigetel momentidel õigetele valulõpmetele ning ka kõige suurem macho-mees poetab finaali raugedes pisara või paar. Visuaalselt on tegemist tagasihoidlikku joont hoidva minimalistliku teosega, mis ütleb pildikeeles täpselt nii palju kui vaja ning mitte sõnagi rohkem. Isegi, kui Trico allumatus mind vahel peast karvu kitkuma pani, sulas süda iga kord, kui ta oma suurte silmadega mulle ekraanilt vastu vaatas. – Sten

The Last of Us Part II

Kui küsida, milline mäng on parim näide PlayStation 4 võimekusest, võib vabalt sõrme osutada The Last of Us Part II suunas. Üllitise 30 ja peale mängutundi tõestavad, kuivõrd palju on järjekordselt vaeva nähtud, et generatsiooni lõpus konsoolist viimast välja pigistada. Visuaalselt näeb antud teos fantastiline välja, pannes aeg-ajalt mõtlema, kas tegemist on ikka eelmainitud konsooli mänguga? Kogu graafilist kaunidust saadab ka viimase vindini lihvitud narratiiv Neil Druckmanni sulest, mis ei tohiks kedagi külmaks jätta. Isegi, kui teatud otsused võivad pahameelt tekitada.

Tegemist pole küll otseselt vajaliku järjega 2013. aastal ilmunud esikteosele, kuid antud juhul tõestab teine osa vastupidist, näidates, kui palju on suudetud parendada mängitavust, tegelaste liikumist ja näoemotsioone. Muidugi ei saa The Last of Us Part II puhul unustada ka virtuaalse kitarri sõrmitsemist ning Ellie inglihäälel lauldud A-Ha hittlugu „Take on Me“. – Allan

Marvel’s Spider-Man

2018. aasta ei olnud just kehv mänguaasta. Järgnev küll ei ole kronoloogiline, kuid see nägi vähemalt emotsionaalselt välja järgnev. Esimese hooga libisesin toolilt maha, kui sattusin puldi taha Forza Horizon 4 mängides. Ja kui keegi on viitsinud mu sõnu lugeda, siis need on järgnevad: „Teeme koheselt selgeks – Forza Horizon 4 on parim avatud maailmaga võidusõidumäng, mis kunagi tehtud!”. Peale seda, kui toibusin kukkumisest, järgnes Steni pläma mingisugusest Super Smash Bros. Ultimate’ist… Väidetavalt see oli ka kiiduväärt. Vähe eelnevast, siis võttis Sten ette Hitman 2 ning selgitas, kui äge see oli. Tihtipeale algab selline Nintendo ja IO ülistus peale teist rumm-koolat, seekord polnud sellest pääsu ka kaine peaga. Aasta ei tundunud lõppevat…

Samal aastal ka tuli välja täielikult võõras ning tänaseni edutu Fortnite. Vähemalt kõikidele enam levinud mängumasinatele. Õnneks tänavuseks ajajooneks keegi seda ei mängi ja keegi selle nime ei tea. Nii võib ka vähetuntud Capcomi teose Monster Hunter  World kohta öelda. Paar sõpra vist seda proovisid, kuid tänaseks on teos täielikult unustuste hõlma vajunud. Nagu Koit Toome ja Code One. Rääkides poliitikutest, otsustas Ubisoft üdini Donald Trumpist empiirilise teose Far Cry 5 väljutada  just tol aastal. Ülimalt vahva mäng. Sellel ajastul jõudsid meieni ka TÄIELIKULT mõttetud Celeste ja Dead Cells, mille näol polnud tegemist mängitavate teostega. Need lihtsalt olid. Liiga. Head? Ei tea.

Paratamatult oli ka hetk, mil Ubisoft sünnitas järgmise Assassin’s Creed seeria mängu, mis oli okei. Nägi hea välja hetkeni, kuni mängija mõistis, et 14 tundi on mängitud ning kõik on ikka samasugune nagu eelnevates mängudes. Samal ajal New Yorgis otsustas Rockstar, et GTA lüpsilehmast jääb väheks. Poegiti Red Dead Redemption 2, mis on vist üks läbi aegade parimate mängude hulgas. Jah. On küll. Kui keegi vastu viitsib vaielda siis… mind ei huvita. RDR2 on lihtsalt kui kunstiteos – tänasel päeval hindavad kõik seda meeletult. Kui tuleb sõda, siis see varastatakse ja 40 aasta pärast vaadeldakse kui Smilersi esimest albumit. Võrratu! Siis otsustas PlayStation veel mingil põhjusel üllitada ühe kõige ägedama mängu läbi aegade. Hmm, selle nimi oli vist God of War. Ei tea. Midagi umbes sellist. See ajas kõik igipõlised PlayStationi fännid enda rulad kapist välja tirima ning lähima skeidikompleksi juures vanu aegu meenutama.

Olenemata sellest meeletust meistriteoste ampluaast, ei jõudnud ükski neist teostest minu tagasihoidliku subjektiivse arvamuse kohaselt 2018. parima mängu tiitlile ligilähedalegi. Lisaks ei õpetanud neist teostest mitte ükski mulle uut eestikeelset sõna. Esimene koht ning uus väljend kuulusid Marvel’s Spider-Man nimelisele Sony mängule. Meenutan heldimusega (nagu sedasama Smilersi kauamängivat), kuidas veetsin tunde vihisedes (jah, see on see sõna!) mööda virtuaalset New Yorki ning ei mõelnud hetkekski, kuidas selles mängus midagi valesti oleks.

Suurepäraselt kirjutatud karakterid ja veel parem heliriba lõid õhustiku, kus ei tekkinud tunnet, et miski valesti oleks. Kui Rockstari Red Dead Redemptioni teist osa võib lugeda küll kunstiliseks meistriteoseks, siis minu mänguemotsiooni devalveeris selle liigne mastaap. Kõikide eelnimetatud ja kiidetud videomängude juures oli midagi pisikest, mis mind suutis häirida. Ämblikmehe puhul mitte. Tagasi vaadetes ei meenu mulle mitte ühtegi negatiivset emotsiooni!

Lihtsalt võrratu. Ja kuidas saakski teistmoodi, kui saab tunde klobida meile lapsepõlvest kalliks saanud pahalasi. Samuti õnnestusid kõik mängu lisapaketid, mis andsid seda kõike rohkem ja meeldivalt sundisid mind tagasi vihisemise juurde.

Miles Morales, siit ma tulen! – Tomas

P.T.

P.T. on demo ühele Silent Hilli järjeloole, mis kahjuks kunagi päevavalgust ei näe ning mida pole enam võimalik ametlikult alla laadida. See, et me peame seda üheks PS4 suurimaks saavutuseks, ütleb nii mõndagi antud prooviversiooni kvaliteedi ja mõju kohta. P.T. polnud lihtsalt õudne – see oli niivõrd unikaalselt hirmuäratav, et on tekkinud õudusmängude alamžanr, mis üritab toda võlu tabada. Ükskõik, kui lähedale ei jõuta, ei suudeta aga üle trumbata originaali.

Üllitis võis olla üürike, ent see on täis meeldejäävaid hetki, mis traumatiseerisid nii mängijaid, kui ka kõrvaltvaatajaid: lõputu koridor, jälitav vaim ja raadio, mis käskis mängijal selja taha vaadata. Ning kes saaks unustada seda, mida mängija kraanikausist leiab. Teos võis nii mõnegi eemale hirmutada, kuid samas tõi see paljusid inimesi kokku. P.T. väljalaskmise ajal tekkis demo ümber hiiglaslik kommuun, kes koos prooviversiooni mõistatusi lahendada üritasid. Siiani, ligi 6 aastat hiljem, leitakse sellest saladusi, mida varem poldud avastatud.

P.T. on üks PlayStation 4 suurimaid aardeid nii oma mõju ja kvaliteedi tõttu… kui ka oma võimes konsooli rahalist väärtust märkimisväärselt tõsta. – Lauri

Uncharted 4: A Thief’s End

Tõenäoliselt leidub inimesi, kes vaidleksid mulle vastu, kui ütleksin, et Uncharted saaga on parim seiklusmärulite seeria läbi ajaloo. Küll aga usun, et neid inimesi on tunduvalt vähem, kui arvata võiks. Põhjuseid, miks on sari niivõrd populaarne, ei pea kaua otsima. Armastus Nathan Drake’i seikuste vastu tekkis kiirelt. Peategelase pisut tahumatu, ent sarmikas iseloom oli küll Hollywoodi märulifilmidest tuttav, ent pole kahtlustki, et tegemist oli toimiva valemiga. Töötas see ju ka minu puhul. Lisaks saatis mäng mind unustamatule seiklusele. Enam ei pidanud ma kõrvalt vaatama, kuidas indianajonesilik karakter katakombides kolab, vaenlastele ninanipsu teeb ning iidseid mõistatusi lahendab. Ma sain ise kõige selle keskel olla ning seda kogeda.

Kui aastaid olin seda usku, et Uncharted 2: Among Thieves on saaga tugevaim peatükk, siis nüüdseks pole kahtlustki, et Nathani loole väärika punkti pannud A Thief’s End selle kordades üle trumpab. See oli täiskasvanulikuma looga, hülgas varasemate episoodide jala ümber pitsitavaks raudkuuliks kehastunud müstilised elemendid ning tõi ekraanile kangelase, kes oli haavatav.

Jah, Nate viskas püssipaugutamise ja kaljunukkidel ronimise vahele ka nalja, ent sel korral pidi ta iseendale nentima, et võibolla pole too märulifilmilik „tegelen-tagajärgedega-kaadri-taga“ eluviis jätkusuutlik. Uncharted 4 pakkus mulle mõnusat märulit, mis oli inimliku narratiivi kingipaberi sisse mässitud. Too kooslus töötas üllatavalt hästi, mistõttu mõtlen iga natukese aja tagant, et peaksin veel ühe viimase seikluse ette võtma. Jälle. – Sten