Leho TOP 3 mängu „aastal 2018“

Head uut mänguaastat! 2018 on nüüd möödanik, kuid parimatele lõbustajatele tasub veel üks meenutuspilk peale visata enne, kui mälestustele ähmastav udu peale voogab.

Nagu ikka, harrastan ma põhiliselt vanemate mängude uurimist. Läinud aastal olid vanimad aastast 1995 ja üldse laskusin 90ndatesse kaheksal korral. Oma 55st läbitud mängust ilmus eelmisel aastal vaid viis. Enamik mu lõbuvarast pärines 2012. aastast ja gigantkirjastajatest oli suurim esindus Ubisoftil, kelle looming peegeldub ka mu topis.

Tom Clancy’s Ghost Recon: Wildlands

Wildlands on lihtsalt äge. Ma pole vist kunagi ühelegi mängule nii palju oma aega andnud. Boliivia narkotööstuse hävitamine erinevates kaunites keskkondades enda valitud lähenemisviisidega (eelistatult muidugi hiilitult) ei muutugi igavaks. Kõige tuusam tööriist selle protsessi juures on kahtlemata kopter, mis peale kiireima transportliikuri tiitli omamist on ka suurepärane dessantsõiduk, ületamatu põgenemisvahend ja võimas ründemasin – isegi relvastamata saab sellega autosid rammida!

Kuigi ma ei vaimustunud osadest lisapakkidest ja (valikuline) Predatoriga võitlemise missioon pole sugugi fun, on osad lisad mängu sobivalt sidunud Splinter Celli ja Rainbow Sixi, ehk teiste Tom Clancy brändi sarjadega. Detsembri uuendusega lisandunud missioon ühendab tihedamalt ka varasemaid Ghost Reconi mänge.

Wildlands on neetult vaimustav meelelahutus isegi üksi mängides, kuigi ühel päeval kavatsen ka koostööosaga rohkem aega veeta kui senise kehvalt edenenud pooltunnikese.

Tom Clancy’s Ghost Recon: Future Soldier

Nagu aasta tagasi, sattusid selgi korral kahele esimesele kohale sama seeria mängud, ning vanem neist pidi uuemale ja suuremale alla vanduma. Sellest hoolimata on peaaegu kõik selles vanas koridoriluurekas minu maitsetega haakuv. Peaaegu, sest kibeda maigu jättis mitte tööle saadud koostööosa. Ma ei tea siiani, miks mina kellegagi ühendust ei saa. On see Uplay, mängu totra menüüsüsteemi, minu internetipakkuja või muu elemendi kala? Küll ma aga ükskord selle lahendan!

Üks asi, milles Future Soldier Wildlandsile ära teeb, on selle eelloost lühifilm. „Ghost Recon: Alpha“ on päris korralik, Wildlandsi promo „War Within the Cartel“ on pehmelt öeldes leige.

Huvitav on, et kui Ghost Recon oli läbi silmade vaates taktikaline tulistamine, siis ma sellega sõbraks ei saanud – ei esimene osa ega Advanced Warfighterid suutnud mind kütkestada. Kummalisel kombel mäletan ometi siiani kurba tunnet 12. aprillist 2005. aastal, kui Ubisoft teatas Ghost Recon 2 arvutile toomise katkestuse. Äkki mu alateadvus juba aimas, et teises perspektiivis suudab sari mulle põnevaid tunde pakkuda.

Inside

Limbo tegijate teine lugu jälgib taas noort poissi külgvaates ja annab mängijale võimaluse aidata tal mööduda keskkonnamõistatustest, et avastada kurva ja kõleda maailma müstilisi toimetusi. Taas on omanäoline visuaalne stiil ja minimalism põimitud kokku fantastiliseks elamuseks, mis paneb veel hiljemgi mängu sümbolite tähenduse üle mõtisklema.

ÄRAMÄRKIMISED

Enamus mu selle aasta kihutamistest liigitus proovitud mängude kahekümnelisse nimistusse, kuid neist, milles finišilipuni jõudsin, olid parimad mu üks aasta oodatuimaid mänge Gravel ja GRID 2.

Puhtaid luuremänge jõudsin teha vähe, kuid Ghost Reconite kõrval tõstan esile stiilset üksikisikuvaates NEON STRUCT: Die Augen der Welti.

Kolmanda isiku vaadetes tulistamistest jättis mulle väga hea mulje ka Spec Ops: The Line – militaarkõmmutamine, mille rahalise läbikukkumise taga seisis ühe faktorina just ostjaid enda poole meelitav Ghost Recon: Future Soldier. Viimati mainitu konsooliversioonid ilmusid ligi kuu enne Spec Ops: The Line’i ja arvutiversiooni ilmaletulek sattus juhuslikult samale päevale Spec Opsiga. Läks nagu läks, Spec Opsi rühmaga hävinenud Dubais kuule pritsida oli meeldejääv.

Ligi pooled mu 2018. aasta mängudest olid FPS-id. Mälestusi jätsid paljud, kuid kõige positiivsemana on täna meeles 80ndaid imeliselt parodeeriv Far Cry 3: Blood Dragon.

Kui ma sel aastal Inside’i poleks mänginud, loeksin toredaimaks kunst-platvormika elamuseks Monochromat. Kui poleks olnud Monochromat, oleks šanss olnud Black The Fallil.

Hiireklikiseiklustes tekitasid vahvaimaid tundeid The Journey Down triloogia ja (mind üllatavalt) Broken Age.