fbpx

2020 on olnud tegus mänguaasta ning vaatamata sellele, et sai paljusid tänavusi üllitisi läbitud, pole ükski minu silmis just Aasta Mäng. Taolisi edetabeleid koostades on mul alati vähemalt vaja teada enda esikohta, kuid seekord ei õnnestunud mul seda paika saada. Võib-olla on selles süüdi asjaolu, et minu Yakuza: Like a Dragon pole veel kohale jõudnud…

Siiski, pean kiidusõnu jagama mitmele mängule: My Hero One’s Justice 2, Resident Evil 3, The Dark Pictures Anthology: Little Hope ja Amnesia: Rebirth olid kõik head, kuid erinevate vigade tõttu ei saa neid just fantastilisteks teosteks kutsuda; Fall Guys: Ultimate Knockout ja The Jackbox Party Pack 7 aitasid mul sõpradega koos naerda ka kõige süngematel hetkedel sel aastal; ja Streets of Rage 4, mis oli lihtsalt teraapiline molliandmissimulator, mida vajasin!

Nüüd aga siis minu lemmikmängud aastast 2020, millest ükski ei tulnud välja sel aastal, tähestiku järjekorras.

Control

Pikemat aega oli Alan Wake’s American Nightmare minu viimane Remedy mäng olnud, sest Quantum Break lihtsalt ei köitnud kuidagi. Kui aga nägin, et Control on varsti pääsemas oma Epic Games Store’i vangistusest, otsustasin end kokku võtta ja seda ikka proovida. Jack Joyce’i seiklus oli väga meeldiv üllatus, kuid isegi see ei suutnud mind ette valmistada Remedy kõige uuema teose kvaliteediks.

Control on stuudio parim teos, olles fantastiline märul intrigeeriva narratiiviga ning kõige parema graafikaga mäng, mida olen eales näinud. Mis aga üllitise üheks minu uueks lemmikuks teeb, on Remedy poolt loodud maailm. The Oldest House on kindlasti parim osa Controlist ning on täis võimalusi potentsiaalseteks järjelugudeks (millega arendajad juba tegelevad). Müstilist õhkkonda aitas rõhutada hoone brutalistlik arhitektuuristiil, luues tuttavalt igapäevase tausta teoses aset leidvale ulmelisusele – täpselt minu tüüpi segu!

Danganronpa V3: Killing Harmony

2020 jääb mulle alati meelde kui aasta, mil ilmusid teosed, mis tekitasid lahkhelisid. Siis oli ka sobiv, et ma läbisin mängu, mis suutis kolm aastat tagasi fännidest vihkajad teha. Kuigi Danganronpa V3 erinevad mõrvad ja kohtuistungid olid sama pinevad ja kaasahaaravad kui eelmistes peatükkides, on siiski üllitise lõpp see, mis on minu mõtetes palju olnud. Pole varem näinud, et autor oma loole nii julge ja võimsa punkti paneks.

Killing Harmony oli ka esimene teos üle pika pika aja, mille mänguaeg jõudis kolmekohalise arvuni. See loomulikult tulenes minu missioonist teha mäng 100% läbi ning kuigi palju sellest võis olla üsna üksluine, oli see ka täis võidukaid momente, mida eales ei unusta.

Hitman (2016)

Aasta keskel tegin otsuse naasta palgamõrvamaailma – kuna ma polnud varem mänginud 2016. aasta Hitmani, läbisin enne seda terve seeria, et saaks paremini hinnata uut peatükki. Kuigi teel uute teosteni sai läbitud osad mu kõikide aegade lemmikud, suutis 47 tagasitulek ikka olla minu maratoni tipp-punkt.

IO näitas mängijatele, mida nad olid viimase viie mänguga õppinud ning suutsid seda tehes isegi üle trumbata fantastilise Blood Money. Ei saanud ka valida seeriaga uuesti tutvumiseks paremat aega, sest Hitman 3 on nüüd kõigest mõne kuu kaugusel… või siis aasta ja mõne kuu kaugusel, kuna plaanin seda Steamist osta.

Pathologic

2020 muutis meie maailma dramaatiliselt ning seda eelkõige tänu ühele kurjale viirusele. Pandi paika liikumispiirangud, peab maske kandma ning tervis pole ainus asi, mis pidevalt ohus, kuna paljude inimeste töökohad on otse nende nina alt ära kadumas. Meie igapäevaelu on olnud sel aastal tunduvalt stressirohkem kui varem, nii et muidugi on see parim aeg mängida teost, mis on põhimõtteliselt katkusimulaator.

Pathologic on 2005. aastal välja lastud Vene ellujäämisõudukas, kus mängijal on ülesandeks (mis tal arvatavasti ei õnnestu) alistada surmav haigus, mis süstemaatiliselt tapab linna, kus meie kangelane lõksus on. Tegemist on frustreeriva, stressirikka ning aeg-ajalt ülimalt üksluise ja isegi igava kogemusega, mis paradoksaalselt on võib-olla parim mäng, mille sel aastal läbisin. Pathologic on kindlasti miski, millest kirjutan õige pea pikemalt…

SOMA

Et olla valmis uueks Amnesiaks otsustasin läbida Frictional Gamesi eelnenud ulmeõuduka. Kuigi olin nii mõnestki kohast kuulnud, et tegemist pole väga hirmsa mänguga, suutis SOMA tekitada minus emotsioone, mida ükski õudukas pole varem suutnud. Olen palju kuulnud eksistentsiaalsest hirmust, kuid mitte kunagi seda kogenud.

Kuigi ma nõustun suuremas osas teost ümbritseva kriitikaga (näiteks koletiste tagaajamisstseenide ebavajalikkus) ei takista see mind SOMAt armastamast. Frictional Gamesi poolt loodud maailma ja lugu olid niivõrd kaasahaaravad, et mõtlesin selle kõige peale mitu nädalat peale üllitise läbimist. Paljudes mängudes leiab aset maailma lõpp, kuid väga vähesed suudavad panna mängijat tundma, et kõik on läbi.

Spooky’s Jump Scare Mansion

Oktoober on üks mu lemmikkuid tänu halloweenile – igal aastal võtan ma just siis ette erinevad õudukad, et enda närve veidi kõditada. Kuigi ma armastan antud žanri eelkõige võime eest tuua esile emotsioone, mida meelelahutus tihti ei taha välja meelitada, austan ma ka, kuidas loojad suudavad väga leidlikult mängijates hirmu tekitada. Tänavu avastasin aga õudukate leidlikkuse kuninga – Spooky’s Jump Scare Mansion.

Teos on esmapilgul lihtsakoeline nunnu visuaalstiiliga mäng, kus on vaja läbida tuhat ruumi mahajäetud mõisas. Esimesed monstrumid, keda mängija kohtab, on papist väljalõigatud koletised, kelle armas välimus paneb nii mõnegi naerma selle üle, et just too asi neid võpatama pani. Kui mängija on aga teatud mugavustsoonis, hakkab Spooky’s Jump Scare Mansion just siis meisterlikult ootustega mängima, kasutades mitte kõigest laialt levinud hirmuallikaid, aga ka meediumiga seotud lapsepõlvetraumasid. Mind pole ammu suutnud mäng nii palju üllatada.

Need siis olid minu lemmikud! Jagage ka enda omi ning nautige tulevasi pühi ja aastavahetust!