Lauri TOP 10 mängu aastal 2018

2017 oli väga hea mänguaasta, aga 2018 suutis latti veelgi kõrgemale tõsta. Kõik mängitu TOP 10-ks kokku suruda polnud lihtne tegu, kuid siin on minu isiklikud lemmikud möödunud aastast. The Hex, Lost in Vivo ja Lethal League Blaze – ma luban, et ma jõuan teieni 2019. aasta jooksul!

Lisaks 2018. aastal välja lastud teostele sai läbitud ka vanemaid üllitisi nagu We Love Katamari, Cuphead, Zero Escape triloogia ja System Shock seeria, millest enamus on nüüd minu kõikide aega lemmikute seas. Sai kogetud ka uhkeid HD-väljaandeid, näiteks Katamari Reroll, Devil May Cry HD Collection ja Castlevania Requiem, kui ka UNDER NIGHT IN-BIRTH Exe:Late[st] ja Yakuza 0 uusi PC-versioone. Nüüd aga päris edetabeli juurde…

10. My Hero One’s Justice

Üks minu aasta lemmikanime sai endale ka videomängu! „My Hero Academia“ põhjal loodud One’s Justice võis olla suhteliselt pinnapealne kaklusmäng, aga ta oli väga lõbus ja kaasahaarav. Teose imeline visuaalstiil ja sujuv mängitavus tegid sellest ühe fännidele suunatud üllitise, mida ma kindlasti niipea ei unusta. Kui nüüd vaid anime neljas hooaeg tuleks kiiremini…

9. Overcooked! 2

Olles just värskelt hakanud tööle toitlustuses, on mul tekkinud uut tüüpi austus Overcookedi seeria mängude vastu. Vaatamata absurdsetele tasemetele on teose poolt tekitatud stress ja paanika 100% tõetruu päris restoranis töötamisele. Teine osa ei olnud väga erinev esimesest, aga kes ütleks ära hästi serveeritud eine topeltportsjonist?

8. The Jackbox Party Pack 5

The Jackbox Party Packi välja kaevamine kokkusaamistel on muutunud minu ja mu sõprade seas juba traditsiooniks. Vaatamata sellele, et oleme kõiki kogumikke loendamatu arv kordi mänginud, suutis tänavuse aasta viies kollektsioon meid meeldivalt üllatada – You Don’t Know Jacki tagasitulek, Split The Roomi vinge kaslasest juht, Mad Verse City robothääled ja Patently Stupidi slaidiesitlused kõik tekitasid sel aastal minu jaoks kõige rohkem naeru. Ahjaa… Zeeple Dome oli ka… olemas… Fibbage on ikkagi mu lemmik Jackboxi mäng, aga Party Pack 5 on minu arvates parim kogumik.

7. Fist of the North Star: Lost Paradise

Ryu ga Gotoku stuudio esimene anime-teemaline spin-off oli kohati liiga ambitsioonikas, kuid suutis terve aeg olla paganama hea mäng. Võimsad kähmlused, üle võlli keeratud karate ja õhku lendavad bandiidid – see on Fist of the North Star: Lost Paradise. Eripreemia ka arsti minimängule, mida oli väga raske mängida naerukrampide tõttu, ja baarmeni seiklused, tänu millele sain PS4 pulti raputada nagu kokteili.

6. Dusk

Enne, kui muutusin suureks Jaapani mängude huviliseks, armastasin ma vanakooli tulistamismänge. Märulid nagu Painkiller ja Serious Sam on siiani ühed parimad mänguelamused, mis mul on olnud. Dusk on samal lainel, meenutades oma mängitavusega just neid samu klassikuid ja oma heliribaga 2016. aasta Doomi. Lisame sinna omapärase Lõuna Gooti visuaalstiili, mis näeb välja nagu resident evil 4 kaanepilt oleks ellu toodud, ning tulemuseks on aasta parim üksikisikuvaates tulistamismäng.

5. Deltarune

Undertale oli arvatavasti minu jaoks 2015. aasta parim mäng. Ta on isegi mu kõikide aegade lemmikute seas. Seega oli suureks üllatuseks, kui 31. oktoobril lasi Toby Fox suure saladuskatte all täiesti tasuta välja järjekordse teose, nimega Deltarune. Kuna tegemist on Undertale’i alternatiivse universumiga, on siin palju tuttavat. Siiski suutis teos mind võluda oma lõbusa mängitavusega, humoorikate dialoogidega ja vapustava heliribaga. Deltarune on kõigest esimene episood uuest saagast, kuid juba suutis see olla üks sarmikamaid mänge eales.

4. Bloodstained: Curse of the Moon

Ma ausalt ei teadnud, kui väga ma igatsesin klassikalises stiilis Castlevaniat enne, kui asusin Bloodstained: Curse of the Mooni kallale. Retrohõngulised pole kõigest äge visuaalstiil ja heliriba, aga ka mängitavus, nõudes perfektselt ajastud hüppeid ja rünnakuid. Teos on nagu rafineeritud versioon Castlevania III: Dracula’s Curse’ist, olles raske, kuid aus, ning lisades erivõimeid, näiteks tegelaste vahetamine nupuvajutusega. Loodame aga, et järgmist samas stiilis platvormerit ei pea ligi 20 aastat ootama.

3. Return of the Obra Dinn

Return of the Obra Dinn oli minu jaoks totaalne üllatus. Ma pole Lucas Pope’i loodud Papers, Please’i veel jõudnud ette võtta, kuid käesolevat teost tahtsin ma kohe proovida, kuna sain selle jõulukingina. Mis mind ootas, oli parim detektiivimäng, mida olen eales kogenud. Terve oma elu olen armastanud krimkasid, seega suur-suur aitäh sulle, Lucas Pope! Tänu Obra Dinnile sain ka mina end tunda kui Sherlock Holmes või Gil Grissom või Spencer Reid. Isegi krimimärul L.A. Noire ei suutnud sellist tunnet minus tekitada. Braavo!

2. Guacamelee! 2

Ei saa midagi parata – mulle meeldivad sarmikad ja lõbusad mängud ning Guacamelee! 2 on seda üdini. Teine osa võttis kõik elemendid, mis tegid esimese heaks, ning tuunis need pea täiuslikuks, lisades samal ajal palju uusi mehaanikaid. Visuaalselt ja muusika poolest oli järjelugu sama tugev kui eelnenud osa, pluss huumor oli tunduvalt parem ning meemivaesem. Vaatamata rõõmsameelsele stiilile on tegemist ühe raskeima platvormeri/metroidvaniaga, mida eales mänginud olen. Paar sektsiooni panid tõsiselt mind enda oskustes kahtlema, mistõttu oli nende kohtade läbimine veelgi rohkem rahuldustpakkuvam.

1. Yakuza 6: The Song of Life

Ma teadsin juba aasta keskel, et minu aasta mänguks tuleb Yakuza. Küsimus oli aga kumb? Ma tunnistan, et Yakuza Kiwami 2 on tehniliselt mänguna parem, kuid pean parima üleüldise teose preemia andma Yakuza 6-le. The Song of Life oli minu kõikide aegade lemmiktegelase viimane peatükk, tänu millele on tegemist ühe emotsionaalseima peatükiga seerias. Lisaks peategelasele Kazuma Kiryule on mäng täis fantastilisi karaktereid, nii kaaslaste kui ka antagonistide seas. Someya, sind ma nii pea ei unusta!

Esimest korda sarja ajaloos oli mängumaailm ilma laadimisekraanideta, tehes selle tunduvalt sujuvamaks ja elavamaks. Keskkonna uurimine, tänavakaklustes kähmlemine ja totakates minimängudes võistlemine – kõik oli presenteeritud tipptasemel graafikaga ja animatsioonidega tänu uhiuuele Dragon mängumootorile. Kiwami 2 suutis ka mängitavust juba arendada, seega järgmistel mängudel on potentsiaali veelgi paremaks muutuda.

Yakuza 6: The Song of Life – teos, mis jättis hüvasti armastatud peategelasega, kuid mis tõeliselt tõi minu lemmikseeria selle põlvkonna mängude hulka, samal ajal luues võimaluse veelgi ägedamate üllitiste arendamiseks. Minu lemmikmäng aastal 2018.