ARVUSTUS: killer7

Ma olen aastate jooksul mänginud väga palju imelikke mänge. See pole ka mingi ime, arvestades, et mu lemmikteosed pärinevad Jaapanist – riigist, mille kultuur on lääne omast niivõrd erinev, et nende toodetud pop-kultuuri nähaksegi tihti kummalisena.

Videomängude maailmas tuntakse mitmeid Jaapani loojad, kes on kuulsad oma ekstsentrilisuse tõttu, nagu näiteks Hideo Kojima (Metal Gear Solid, Death Stranding), Swery65 (Deadly Premonition, The Good Life) ja loomulikult Goichi Suda ehk Suda51 (No More Heroes, Shadows of the Damned, Lollipop Chainsaw).

Olen mainitud loojatega väga tuttav ning viimase osas isegi mänginud Suda poolt loodud Killer is Deadi ja No More Heroes: Heroes Paradise’i. Olles siis nii nende autorite üllitistega, kui ka üldiselt Jaapani mängumaastikuga tuttav, on järgnev väide väga kaalukas – killer7 on kõige veidram, abstraktsem ning jaburaim mäng, mida olen eales kogenud… ning see on suutnud mugavalt minu kõikide aegade lemmikute sekka sulanduda.

Pole paremat kohta alustamiseks, kui kõige raskemini mõistetav element teosest – narratiiv. Killer is Deadi loo kogemine oli nagu hakkaks vaatama halva dublaažiga animet – hooaja keskelt, ilma, et midagi aru saaks. Kuid isegi see jääks killer7-le alla. Teos leiab aset maailmas, kus on saavutatud totaalne rahu: terrorismi pole, tuumarelvad on keelatud ning isegi internet on ära kaotatud. See rahu sattub aga ohtu, kui ilmub müstiline enesetapupommitajate organisatsioon, kes saavad oma kõhedate naerunägude tõttu nimeks Heaven Smile. Et asja hullemaks teha, ei ole need terroristid just… inimesed ning pole isegi palja silmaga nähtavad.

Ainsad, kelle peale riigijuhid loota võivad on palgamõrvaritegrupp nimega Smith Sündikaat ehk killer7, kel pole kõigest võime Heaven Smile’e näha, aga ka oskus neid elimineerida. Mängijategelaseks ongi killer7…. jah, te lugesite õigesti! Organisatsiooni saladuseks on fakt, et tegemist on vaid ühe ratastoolis vanamehe Harman Smithiga, kellel on nii intensiivne lõhestunud isiksuse häire, et ta on võimeline muutuma seitsmeks inimeseks nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

Kummalisus jätkub mängitavusega, mida on ausalt raske adekvaatselt kirjeldada. Mängu on pea võimatu ühte žanrisse panna, olles omapärane segu seiklusmängust ja tulistamismärulist. Iga missiooni alguses antakse sündikaadile sihtmärk, keda tappa, ning iga tase on justkui omaette lugu, mida seob omavahel kokku Heaven Smile, valitsev poliitiline intriig ja loomulikult killer7 ise. Mängija ülesandeks on jõuda oma sihtmärgini ja ta ära tappa, lastes maha Heaven Smile pommitajaid ja lahendades mõistatusi, mis teele ette jäävad.

Kui see ei tundu niivõrd imelik, siis esimene šokk saabub, kui mängijale tutvustatakse juhitavust. Xboxi puldil on vaja vajutada A nuppu, et edasi liikuda ning B nuppu, et ümber pöörata. Liikumine toimub seega justkui rööbastel, sundides mängijat liikuma sinna, kuhu mäng tahab, andes ainult aeg-ajalt võimaluse suunda valida. Vaatamata juhitavusele, mis on loodud lineaarsele mängule, on iga taseme kaart suhteliselt suur, meenutades muid Capcomi teoseid nagu Resident Evil, kus mängukeskkond suureneb uute võtmetega ja mõistatusi lahendades, vahel isegi sundides tagasi minema vanadesse aladesse.

Kui mängija siseneb ruumi ning kuuleb naeru, siis on aeg võtta välja relv, sest Heaven Smile on ligidal. Nupuvajutusega läheb mäng üksikisikuvaatesse, kus on võimalik tulistada vastaseid. Enne tuleb aga keskkonda analüüsida, sest pidage meeles, enesetapupommitajad on nähtamatud. Kui oht on leitud, peab mängija ta maha laskma, seda siis kas kuulirahega või ühe hästi sihitud lasuga nõrka kohta, mis varieerub vaenlaselt vaenlasele. Kõik seda peab tegema paigal seistes, just nagu vanemates Resident Evilites, ja kui vastane jõuab mängijani, siis käib plahvatus.

Sellega tekibki mängitavuse rütm – uuri ning rända mööda erinevaid keskkondi, lahenda nupukaid mõistatusi ja elimineeri Heaven Smile. Seda viimast aitab värskena hoida Harman Smithi isiksushäire, mis mängitavuses tähendab lihtsalt seitsme erineva tegelase olemasolu. Kõikidel Smithidel on omaette välimus, hääl, relv ning nii passiivne kui ka agressiivne erivõime. Näiteks Dan Smith, kes suudab enda revolvriga kergelt tappa mitte kõigest tavavaenlasi, aga ka hävitada suuri blokaade enda Collateral Shot kuuliga; või Kaede Smith, kelle püstolil on sihik, lubades tal sihtmärke tabada palju kaugemalt kui teised sündikaadi liikmed… ja tal on vaim, kes aitab erinevatest barjääridest läbi saada.

Kas ma mainisin, et mäng on imelik? Teos ise hakkab seda pidevalt meelde tuletama. Kõik Smith Sündikaadi eelnevad sihtmärgid ilmuvad tasemetes vaimudena, et jagada krüptilist infot või lihtsalt soovida Smithidele halba. Nende hulka kuulub Travis (ei mingit seost No More Heroesiga), kes oli Harmani esimene sihtmärk; Susie, kelle maha lõigatud pea on tihti suureks abiks; ja Yoon-Hyun, kes võib terve mõistatuse lahenduse ette öelda, kui talle piisavalt maksta, ning isegi siis sõimab ta mängijat lolliks.

Veidrus ei piirdu keskkonna uurimisega – mõistatuste lahendused on ka tihtipeale abstraktsed, kuid õnneks suunab teos mängijat piisavalt hästi, et kunagi ära ei eksi. Tappes vastaseid, kogub killer7 verd, millega saab elusid taastada, erivõimeid kasutada ning isegi tegelasi parendada. Viimast saab teha ainult tubades, kus on telekas – minnes B kanalile, vaatab mängijale otsa arst, kes võtab kogutud vere ning muudab selle kogemuspunktideks, mida saab jagada Smithide vahel.

Kindlasti on praeguseks juba arusaadav, miks ma antud mängu müstiliseks pean. Pea iga element, millega mängija ära harjub, keeratakse mingil hetkel pea peale. Näiteks eelpool mainitud telekatoad – vahel saab nendes mänge salvestada, aga vahel ei saa. Narratiiv võib oma loomult tunduda lihtne ning pärast esimest missiooni pannakse isegi paika peamine pahalane. See kõik aga jääb tahaplaanile ning antud antagonisti ei näe me pea üldsegi pärast tema sissejuhatust. Selle asemel keskendub lugu poliitilisele intriigile, milles on nii palju osapooli, et on raske järge hoida.

Miks killer7 siis mulle nii väga meeldib? See on tõsi, teos on absurdne, abstraktne ja kohati arusaamatu, kuid ta suudab olla tänu sellele väga kaasahaarav, intrigeeriv ja isegi võluv. Seda kõike aitab kaasa ääretult fantastiline visuaalne stiil, mis vaatamata asjaolule, et on ligi 15 aastat vana, pole üldsegi aja hambusse jäänud. Värvilised ning fantastiliselt varjutatud tegelased ning keskkonnad tuuakse ellu ka fikseeritud kaameratega, tekitades tunde, et pea iga kaader mängust on tehtud väga täpse visiooni järgi.

Heliefekte peab ka kiitma, olgu selleks Heaven Smile’i kõhedustunnet tekitav naer või iga Smithi jõuline püssilask. Heliriba on samuti oivaline – tehno-džässi segu ei aita kõigest pinget süstida killer7 müstilisse maailma, aga ka palju „lahedust“. Pole ka imestada – helilooja Masafumi Takada käe läbi on valminud ka Danganronpa fenomenaalne muusika (nende seas Doki Doki Luuserite Klubi tunnuslaul).

Teose läbinuna tuli mul meelde esimene kord, kui jõudsin Hotline Miami lõppu. Paralleele on nende kahe teose vahel väga palju – mõlemal oli omapärane mängitavus, fantastiline muusika ja visuaalstiil, ning narratiiv, millest ei saanud mõhkugi aru. Kuigi Hotline Miami sai endale järjeloo, mis selgitas nii mõndagi, oli minu esmane tõlgendus, et teoses aset leidev absurdsus oligi kõigest ühe hulluks mineva psühhopaadi perspektiiv. Selle sama vastuseni jõudsin ma ka killer7-s – kui kellelgi on niivõrd ulatuslik isiksushäire, ei saa tema vaatevinklist oodata normaalsust.

Minu jaoks on killer7 mäng, millest ma ei saa aru ning arvatavasti ei hakkagi eales saama. Ainus, kelle käes kõik vastused on, on autor Suda51. Kas neid vastuseid on aga vaja? Ma pakuksin, et ei. Müstiline õhkkond, mis on loodud tänu teose segadusele, kaotaks oma sarmi, kui kõik ära selgitatud saaks. Nagu pea kõik abstraktsed kunstiteosed, on siinkohal vaja mängijal endal luua oma tõlgendused ja tähendused. See oleks negatiivne külg, kui mäng ise poleks nii lõbus ja ei pakuks nii palju silmailu ning kõrvu paitavat muusikat.

Inglise keeles on olemas fraas „style over substance“, kuid killer7 suudab olla teos, kus stiili on niivõrd palju, et sellest on saanudki sisu. Mäng on üks kõige kummalisemaid, mida eales olen kogenud, kuid samuti üks unikaalsemaid, meeldejäävamaid ja lahedamaid. See on omamoodi inspireeriv – teos, mis on niivõrd omapärane, et pea iga kirjafonti valik tundub olevat kalkuleeritud Suda51 poolt, et mäng oleks maksimaalselt stiilne ja lahe. Taolised üllitised tekitavad tahte ise ka võib-olla kunagi mängu loomist õppida…

Seniks hoian aga killer7-t enda mõtetes – üritades lahti mõtestada enda kogemused, samal ajal armastades mängu unikaalsust.