Lauri Kubre TOP 5 mängu aastal 2019

2019 oli täis fantastilisi videomänge, kuid kahjuks jõudsin ma neid üsnagi vähe läbida. Sellele vaatamata oli minu jaoks tegemist vinge 365 päevaga, kuna mitte ainult ei kogenud ma uusi teoseid, vaid ka vanemaid üllitisi, mis on nüüd mu lemmikute seas (killer7, Danganronpa: Trigger Happy Havoc) ja isegi külastasin oma lemmikseeria keskset tegevuspaika.

Enne kui asume minu TOP 5 kallale, pean kindlasti mainima, et on 2019. aasta mänge, mis mul riiulis ilutsevad, kuid milleni pole veel jõudnud. Nii et Bright Memory, Jackbox Party Pack 6, Travis Strikes Again: No More Heroes, Layers of Fear 2, Bloodstained: Ritual of the Night, Death Stranding – jõuan teieni hiljem!

5. The Dark Pictures Anthology: Man of Medan

Supermassive Games lõi midagi tõeliselt erilist Until Dawni näol ning The Dark Pictures Anthology on sellele loogiline järg. Man of Medan ei olnud võib-olla oma sisult nii originaalne ja kaasahaarav kui stuudio õudusdebüüt, aga tegemist oli paljutõotava avapauguga videomängude esimeses õudusantoloogiaseerias.

4. AI: The Somnium Files

Zero Escape seeria looja Kotaro Uchikoshi uusim teos jõudis meieni septembris ning pean häbiga tunnistama, et alustasin selle mängimist alles käesoleval kuul. Lisaks pean tõdema, et pole üllitises piisavalt kaugel, et julgeks seda antud edetabelis kõrgemale panna, kuid fantastiline kasutajaliides, visuaalstiil ja kaasahaarav narratiiv vihjavad tugevalt , et AI: The Somnium Files võib olla Uchikoshi seni võimsaim teos. Eks ma kinnitan või lükkan tolle väite ümber tulevases arvustuses!

3. Devil May Cry 5

Devil May Cry on tagasi – mida enamat on vaja öelda? Kuigi mitmed elemendid nagu mängukeskkondade ja vaenlaste visuaaldisain, suurem osa heliribast ja teose narratiiv jätsid mind natuke külmaks, ei saa vastu vaielda, et tegemist on kõige parema mängitavusega seerias… võib-olla üldsegi hack and slash alamžanris. Võimalus näha nii vanu tuttavaid tegelasi kui ka Hideaki Itsunot DMC seeriaga nii suure entusiasmiga tegelemas – see tõi suure naeratuse näole, mida isegi väike pettumustunne ära ei kaota.

2. Resident Evil 2

Resident Evili uusversioon on siiani üks parimaid teoseid, mida kunagi mänginud olen. RE2-l oli seega kõrge latt, mida ületada, ning võin rõõmuga öelda, et sellest saadi väikeste komistamistega üle. On tõesti kahju, et kahe peategelase kampaaniad ei ristu ja seostu nii hästi nagu originaalis ning see vähendab uusversiooni perfektsust, kuid pigem kõneleb see teose teistest tugevustest. Mängu fantastiline graafika; zombid, kes olid päriselt õudsed; ja Mr. X, kelle trampivaid samme kuulen ma siiani – just need asjad iseloomustavad 2019. aasta parimat ellujäämisõudukat.

1. Judgment

Oi, Lauril on järjekordne Ryu ga Gotoku stuudio üllitis enda aasta mänguks valitud. Milline üllatus! Kui aga täiesti aus olla, siis minu jaoks oli see küll üllatus. Kui vaadata tagasi minu oodatuimate mängude nimistusse, siis Judgment paiknes pigem selle keskel. Ootasin üht mõnusat spin-offi, mis suudaks täita tühja ruumi kuniks Yakuza: Like a Dragon läände jõuab. Mida ma aga ei oodanud, oli fakt, et Judgment suutis olla parim peatükk seerias pärast Yakuza 0-i ning on uutele mängijatele sama ligipääsetav.

Mäng demonstreeris fantastiliselt kõike, mida arendajad on viimaste aastatega õppinud ja pakub isegi kvaliteetset ingliskeelset dublaaži. Minu lemmikelement on kindlasti see, kuidas kõik mängija teod, olgu need põhiloos või kõrvaltegevused, kuidagiviisi lõppmängus rolli mängivad. Taolist disaini, kus rõhutakse, et mängija ei ole enda aega raisanud avatud maailmas ringi ekseldes, näen ma liiga harva ning mul on sellest siiralt kahju. Õnneks on aga Judgment olemas – minu 2019. aasta mäng!